Tere.Alguseks ûtlen,et mul on kolm poega.Suur mure on juba pikemat ega 17 aastase pojaga.Ta oli tubli,kohusetundlik ja tark poiss.Olümpiaadid jne.Alates seitsmendast klassist ôppimine hakkas tasapisi halvenema,kaheksanda ja üheksanda sai kuidagi ikka tehtust nö.vanast rasvast.Ütles,et vahet pole,kas ôpib kodus vôi mitte,õpetajatel ûkskõik.Hakkas koos klassivennaga olema tema pool,väised joogid.Siis leidis teise poisi,kellega koos avalikus kohas dzinni jôi,mille tulemusel kutsuti mind politseisse talle järgi.Ise oli veel nagu uhke,et see ka ära proovitud.Seejärel leidis veel hullemaid sôpru.Toona juba narkootikumidega pahuksis olnud rikkurite poja ja teisi temasuguseid vene rahvusest noormehi.Käisin koos pojaga psühholoogi nõustamisel,et too poja silmad avaks.Paistis,et kasu sellest küll eriti polnud.Nüüd ta ei taha üldse kuhugi vastuvôtule minna.Olen leidnud kasutamata süstla tema asjade seast,pakendis.Kellegi teise oma,väideti.On tulnud kanepiuimas koju,väidetavalt pandi tanki.Kallis telefon,mille järelmaksu maksan,on tont teab kus,ise räägib jälle kellegi saiaga,ostab,müüb,vahetab.Kellegi võõrad rattad seisavad meil.Poeg on ka tunnistajaks ta tuttava narkolooga seoses kutsutud.On saanidkirju paar korda kellegilt Viru Vanglas.Too inimene loomulikult pidi seal täiesti ebaôiglaselt olema.Vaadates juhuslikult poja Facebooki kirju ,tuleb küll hirm peale ta tuttavaid nähes.Mida teha,kui rääkimine ei aita.Kui ta justkui saals aru,nutame mõlemad koos,lubadused jne.Kuid peagi läheb ta jälle uksest välja,ütlemata,kellega vôi kuhu.Abikaasaga oleme koos elanud 22 aastat ja ega ta eriti poegadega tegelenud ei ole,ainult siis,kui päris tige on,kui asi temasse puutub.On küll minu palvel paar korda räækinud pojaga.Ütleb,mis eeskuju tema on.Lihtne mees.See oli siis,kui poiss vaiba täis ja maja seina oksendas.Mul on tunne,et see asi libiseb täiesti käest.Et me peaksime terve perega kuskil nôustaja juures aastaid käima,et mitte vanglas,psühhoneoroloogjahaiglas ennast leida.Poja telefon endiselt välja lülitatud.Nii me elame.Kusjuures poeg ise teeb küll tööd igal vôimalikul juhul,kutsekoolis on ka siiani käinud,omab mingeid plaane eluks.Aga kogu ta teenitud raha kaob ma ei tea kuhu,kogu aeg on tal raha vaja.Kunagi kogus raha ,ostis rolleri,käis eksamil lubade jaoks.sôidus kukkus läbi.Müüs rolleri maha ,raha jôi maha ja nii ta läks.Ise muidugi tean,pean aja psühholoogi juurde jälle kinni panema,leidma selle raha seal käia.Kodu ligidal ta ei taha,väike koht.Kuigi ma ei tea,kuidas teda jälle veenda,ja kas sellest kunagi ka abi on.
Teil on põhjust arvata, et teie poeg ei ole mitte ainult halbade sõprade mõju all, vaid et ta tarvitab ka mingeid narkootilisi aineid. Ka pidev rahapuudus ja asjade ost-müük-vahetus viitab sellele, et raha kulub nendele. Mure on seda suurem, et kõik viitab sellele, asi pole enam lihtsalt proovimises, tal võibki olla juba üsna keeruline sellest ringist välja saada. Jääb vaid loota, et ta vähemalt ise tahaks sellest välja pääseda, kuid ta ei tea, kuidas.
Kirjast saan aru nii, et olete püüdnud teha juba kõike, mida ise võimalikuks pidanud, kuid ta ei võta abi vastu, lisaks on takistuseks väikse koha ebapiisav anonüümsus. Sellisel juhul ei tasuks siiski lootust kaotada. Soovitan otsida võimalusi ja konsulteerida vastava ala spetsialistidelt, mida teha, kuhu pöörduda, arvestades ka seda, et ta on ju veel alaealine. Pakun teile veel mõned kohad, kust saate vähemalt infot, kuidas edasi toimida, nt www.tugikeskus.ee või www.narko.ee . Nendel netilehtedel on soovitusi ka vanematele, telefoninumbreid ja/või võimalust ka kirjutada oma murest ja küsida konkreetset abi.
Igal juhul on oluline, et te abi otsiksite ja poissi veenaksite, et abi saada on võimalik. Tema jaoks võib olla see väga tähtis, kui teie usute, et sellest on võimalik välja tulla ja teda sellel teel toetate ja vajadusel ka esimesed konkreetsed sammud astute. Kui vaja siis, tuleb sekkuda väga otsusekindlalt, mitte oodates, millal ta ise abi otsib. Jätkugu teil lootust ja järjekindlust poega sellest olukorrast välja aidata.
