Kirjutan teile, sest tunnen ennast praegu kõige kohutavama inimesena maailmas. Kaks päeva tagasi läksin tülli oma 16-aastase äärmiselt armsa ja mõistliku pojaga. Lihtsalt sellepärast, et ta mainis korraks jutu sees, et tahab ühel päeval olla samasugune nagu ta isa. Kõik oleks lihtsalt suurepärane kui ta isa minu arvates maailma kõige hoolimatum ja isekam inimene poleks. Ta pole poega kunagi toetanud ega ka ise tema käekäigu vastu huvi tundnud. Nad suhtlevad ainult siis kui poeg ise temaga ühendust otsib ja siis jääb ka kontakt üsna lühikeseks, sest isa käitub pidevalt nagu oleks poeg tema jaoks paras tüütus. Tema poolest võiksime me ka olemata olla.
Olen oma poega alati ta isa eest kaitsta püüdnud. Mitte otseselt keelates tal isaga suhelda, tean et see pole minu otsustada. Aga olen püüdnud vältida olukordi kus see isa mu poja südame murda võiks. Nt. nähes igal aastal kõrvalt kui väga poeg ootab isalt oma sünnipäeval kõne või sõnumit, olen lõpuks alati ise isale sõnumi saatnud, et palun soovi oma lapsele õnne, ta ju ootab. Olen isa puudumist püüdnud korvata erinevate asjadega.. tehnika, arvutimängud ja muu mida poeg endale soovinud on. Lootes, et siis ei tule tal isa puudumine ja valu selle pärast nii tihti meelde. Olen oma vajadused tahaplaanile jätnud ja kogu elu ainult talle elanud. Ja lootnud, et sellest piisab.
Ta isa elab ja töötab Tallinnas edukas firmas heal ametikohal ja on ka muidu oma eluga heal järjel. Käib tihti reisimas jne. Sellest hoolimata pole ma tema käest kunagi midagi palunud, sest tean, et sealt pole võimalik midagi saada või kui, siis sellise suhtumisega et ükskord said, ära enam kunagi midagi küsi.
Poeg näeb ainult seda kui edukas ta isa on ja kui huvitavat elu ta elab. Ja saan aru kui köitev see ühe teismelise jaoks on. Aga hetkel, mil need sõnad üle ta huulte tulid, et ta tahab olla selline nagu ta isa, muutusin ise hetkega justkui teismeliseks. Mu sees muutus miski nii nagu see kunagi varem pole muutunud. Ma tundsin justkui mu pea plahvataks. Ma hakkasin lihtsalt suure häälega nutma ega suutnud esialgu midagi rääkidagi. Kui ma lõpuks kõnevõime tagasi sain, siis lubasin kõik asjad mis ma talle ostnud olen, ära anda. Ja riided, mida me koos ostma pidime minema, ostmata jätta. Missugune ema nii teeb??? Tundsin sellel hetkel ainult tugevat hirmu temast ilma jääda.. justkui jätaks ta mind nüüd maha ja läheks isa juurde.. isa juurde, kes temast kunagi hoolinud pole. Ja samas tõukasin ta oma käitumisega veel rohkem eemale. Nägin kui ehmunud ta oli.. ta ei osanud mulle mitte midagi öelda, sest ta polnud kunagi varem mind sellisena näinud.
Saan aru, et praegu ongi juba käes aeg kus ta soovib rohkem iseseisvuda ja olla rohkem nii nagu talle meeldib, mitte nii nagu mina temalt võib-olla ootan. Ja oleksin sellega täiesti päri.. olen ennast kogu see aeg selleks ette valmistanud, et ta saab ühel hetkel suureks. Ja samas ei suuda ma iial leppida sellega, et ta oma isale alt üles vaatab. Mina pole talle selliseid väärtushinnanguid õpetanud. Ma ei soovi iial, et tema ühel päeval oma lapse hülgaks. Ma vihkan seda meest nüüdseks juba südamest ja ei kannata tema varjugi.. aga poja pärast olen püüdnud alati neutraalseks jääda ja püüda talle ta isast mitte halba rääkida vaid lihtsalt ise alati tema jaoks olemas olla. Kogu see aeg on minu elu eesmärgiks olnud temast tubli ja enesekindel inimene kasvatada. Ja nüüd tundus mulle hetkeks, et kogu mu töö on asjata olnud. Et kõik läheb ikka hoopis risti vastupidi minu poolt soovitule.
Järgmisel päeval sain ise ka aru kui kohutavalt ma olin käitunud.. Et ma reageerisin nii halvasti sellele, et ta lihtsalt väljendas seda mida ta mõtleb. Ja mõtlesin samas, et mis siis kui ta enam kunagi minuga sellistel teemadel ei räägi, sest kardab seda kuidas ma sellele reageerida võin. Ma palusin temalt vabandust ja selgitasin, et ma ei suuda alati päris neutraalseks jääda selles osas meie elust, mis tema isa puudutab. Tundus, et ta sai aru ja ütles, et pole hullu. Aga mina kardan, et selle ühe närvivapustusega olen meie suhted nüüd igaveseks ära rikkunud.. Et ta ei vaata mind enam kunagi sama pilguga mis varem. Ja ma ei suuda seda endale andestada...
Tunnete praegu end äärmiselt halvasti ja kardate, et teie suhted pojaga pole enam iial endised. Pelgate, et teie laps ei ava end teile edaspidi tema jaoks olulistel teemadel, nagu seekord oma isast rääkides.
Kogu aja, mil olete olnud üksikvanem, olete säilitanud pojale tema isast rääkides neutraalsuse. Kindlasti ei ole see teie jaoks olnud kerge, kuna tunnete lapse isa osas pigem negatiivseid tundeid ning tema väärtused, suhtumised ja hoiakud on teile vastuvõetamatud. Oma lapse tunnetest hoolides olete suutnud säilitada nedevahelise suhtluse,- olete tõesti emana andnud endast parima!
On kahjuks üpriski tavapärane, et paarisuhtes haiget saanud vanem mustab endist elukaaslast lapse ees- teie olete suutnud seda vältida ja küllap seetõttu on teie pojal oma isast ka positiivne kuvand.
Midagi pole teha, lapsed vajavad rollimudeleid. Kuigi teie mees ei ela koos oma pojaga, on ta siiski see reaalne mehekuju, eeskuju, kellega teie poeg siis kas samastub või vastandub ise nooreks meheks kujunedes/kasvades.
Teie jaoks tekkis kriis, kui poeg jagas teile oma mõtteid saada tulevikus oma isa sarnaseks. Teil kahel on täiesti erinevad arusaamad kõnealusest, ning tol hetkel tundus, et kogu te kasvatus, teie põhimõtted ja väärtused (peres on kaks vanemat, üksteisest hoolitakse, jne.) on olnud asjatud ja laps pöördub inimese poole, kes sarnaseid väärtusi ei kanna.
Tundsite hirmu, et kaotate mehele oma poja.
Nagu ka ise kirjutate, mõistate poja avalduse sisu- laps näeb isa tööalast edukust, elus hästi hakkamasaamist. Küllap see ongi mudel, mille poole poeg soovib elus pürgida- ja mis saab selles halba olla? Et sinnamaale jõuda, motiveerib see poega omama head haridust, pingutama ja mitte raskustele alla vanduma.
Targa lapsevanemana palusite pojalt oma käitumise pärast vabandust, see näitab teie küpsust. Teie pojale avanes aga võimalus kogeda oma emas ehk uut ja ootamatut tahku- ema on inimene, inimene oma tunnete ja mõtetega (mitte lihtsalt neutraalne olend), kes on haavatav ja saab haiget.
Kindlasti saate ka edaspidi oma pojaga olulistest teemadest rääkida.
Võimalik, et teie suhtele tuleks kasuks, kui võtate aja, et pojaga maha istuda ja talle ennast ka veidi enam avada ning tagamaid selgitada, miks teie tunded kui paisu tagant vallandusid.
Teie poeg pole enam laps ning teda selliselt koheldes (ehk polegi vaja teda enam nii meeleheitlikult ebameeldiva eest kaitsta?) vaid kindlustate omavahelist suhet. Mis ju nagunii peab muutuma üha enam täiskasvanu-täiskasvanu tasandil suhtlemiseks senise laps-vanem tasandil suhtluse asemel.
Kuidas tundlikke, olulisi ja ka raskeid teemasid käsitleda? Lisan siia lingi perekeskus Sina ja Mina kodulehelt tõhusate suhtlemisoskuste kohta, sealt saate vaadata, kuidas edastada minasõnumeid, teist kuulata ja vajadusel ennast kehtestada.
Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Teadke, et te ei pea oma lapsele püüdma olla nii isa kui ema eest ning ennast ja oma vajadusi alla suruma. Teie poeg ei vaja teie ohvreid, vaid iseendaga ja oma eluga toimetulevat ning rahulolevat ema. See on parim, mida talle anda saate.
Et ta ei vaata mind enam kunagi sama pilguga mis varem. Ja ma ei suuda seda endale andestada...