Olen mures oma tütre ja lapse isa omavahelistest suhetest. Lapse isa pidevalt näeb tütres vaid vigu ja seda ta koguaeg ka välja ütleb... Vahel kohe väga koledate sõnadega Kõik, mis tütar ette võtab on kas vale, nõme, mõtetu vms. Kõrvalt vaadatuna on see kõik väga kurb. Olen küll püüdnud rääkida, et ei pea kogu aeg lapses vaid halba nägema. Ma saan ise aru, et 16. aastasega on kohati raske suhelda (puberteedi vanus jne), kuid leian, et isa võiks olla siiski mõistvam ja andma lapsele tuge. Laps ise on isa suhtes juba suhteliselt ükskõikne või siis kärgib vastu, nii et seinad kajavad.
Olen ise justkui "kits kahe heinakuhja vahel". Räägin kord ühe, kord teisega...
Peres kasvab ka poeg (10a.), temaga selliseid lahinguid ei ole.
Samas näen ma, et abikaasa eelmisest abielust tütrega (23a.) ka kõik suhteliselt analoogne ehk siis ega nad just kõige paremini läbi ei saa. Kahjuks.
Tütar ise on iseseisev, koolis hinded keskmised, armastab sporti teha, oma sõpradega saab ka hästi läbi.
Ma ei saa aru, miks nii on? Ega mul endal on ka kohati tütrega keeruline aga me saame hakkama. Saame üldjuhul oma asjad ära klaaritud ilma suuremate tülideta.
Usun, et ega siin mingit kindlat retsepti ei ole aga soovitused oleksid väga teretulnud.
Te olete püüdnud mõista, et teismelise tütrega ongi vahel keeruline suhelda ja vastastikused pinged kerged tulema, kuid siiski on teile üsna koormav olla tülides kogu aega vahendajaks ja lepitajaks. On tõesti loomulik, et isa ja tütar ise omavahel saaks rahumeelselt suhelda. Kuid kuidas teie saaksite sellele kaasa aidata, ilma, et jätkaksite juba kujunenud vahendaja rolli? Otsite ka vastust küsimusele, miks see üleüldse nii on, et mehel just tütardega keerulised suhted. Kes teab, eemalt analüüsida mehes toimuvat ja teha oletusi, ei ole ilmselt üldse mõistlik. Kuid teie tähelepanek võib ju olla üsna mõtlemapanev.
Te saate soosida olukorra ja senise mustri muutmist nii, et teete omalt poolt midagi teisiti. Näiteks ütlete mehele, et ei taha olla enam „kits kahe heinakuhja vahel“ ja soovite siiski, et nad hästi läbi saaksid. Palju oleneb ka sellest, milline on teie omavaheline suhe mehega. Kas on võimalik, et arutlete omavahel usaldusliku vestluse vormis, mis meest häirib ja kas on tal rahulolematust ka muudes küsimustes. Kas on midagi, mis segab teda olema iseendaga rahul ja rõõmus, peres toimuvaga, tööl, suhetes teiega. Võib ju olla, et tütar on lihtsalt see, kes nö võimaldab tal kogunenud pahameelt vallandada. Kui aga selgub, et muidu on tõepoolest kõik hästi, ainult tütre käitumine häirib vahel, siis arutlege koos, kuidas võiks sellestki rääkida ilma tütart halvustavate sõnadega solvamata. Teie roll on siis selles, et tõstatate teema ja väljendate oma arusaama, nt et te ei pea õigeks tütre ega kellegi teiste kohta käivaid solvanguid, kuid hoolite sellest, et mees (ja ka tütar) tunneks end hästi ja saaks rääkida sellest, mis teda häirib. Ühesõnaga, keerulistes olukorras on eriti oluline, et te omakorda ei hakkaks meest kritiseerima ega halvustama. Ikka nii, et soovite mõista, mis teda pahandab, kuid loobute tema eest tütrega tülisid klaarimast. Küllap tuleb mõlemaga eraldi rääkimisi ikka ette, sest nad on ju teile mõlemad olulised, kuid vältige kindlast seda, et tütrega räägite isast ja isaga koos tütrest kriitiliselt, hinnanguliselt, nö „tagarääkimise“ keeles. Kui üldse teemasse sekkute, siis pigem keskenduge sellele, et tütar saaks öelda, kuidas end tunneb (mitte mida ta isast arvab) ja mida saaks teha, et suhteid isaga parandada ja vastupidi, kui mehega räägite, siis ikka nii, et mis aitaks tal oma tütart mõista ja pingeid suhetes vähendada.
Nii kaua kui teie jätkate mõlema lohutamist ja nemad ise ei suuda rahumeelselt suhelda, jääb sama muster korduma. Ega kiiresti asjad muutuma ei hakka, sest te olete ju vana mustrit kaua harjutanud. Mõelge koos, millal suhted paremad olid, mis siis peres teisiti oli, ka see võib olla oluline mõistmaks toimuva tagamaid. Proovida aga tasub kindlasti, jäädes neutraalseks ja võimaldades neil endil oma suhetega soojendamisega tegeleda.
Kõik, mis tütar ette võtab on kas vale, nõme, mõtetu vms. Kõrvalt vaadatuna on see kõik väga kurb. Olen küll püüdnud rääkida, et ei pea kogu aeg lapses vaid halba nägema. Ma saan ise aru, et 16. aastasega on kohati raske suhelda (puberteedi vanus jne), kuid leian, et isa võiks olla siiski mõistvam ja andma lapsele tuge. Laps ise on isa suhtes juba suhteliselt ükskõikne või siis kärgib vastu, nii et seinad kajavad.