Meil on elukaaslasega ühine laps, temal eelnevast kooselust ka poeg ning minul eelnevast kooselust tütar. Elukaaslase laps käib isal külas ja veedab mitmeid nädalalõppe meiega. Minu laps eelnevast kooselust elab igapäevaselt meiega ning külastab oma isa mitu norda kuus nädalalõppudel. Meie suuremad lapsed on ühevanused, järgmisel aastal kooli minemas. Kuna pere on meil üsna "kirju", tekib lastekasvatamises ka mitmeid probleeme. Mees nõuab igapäevaselt minu tütrelt reeglite täitmist, mida olen ka mina hakanud nõudma, kuna oleme paar ja peaksime olema sellistes asjades ühel nõul ja nõudma lapselt samu asju, et tal ei tekiks segadust. Reeglite all pean silmas nt magamamineku -ja arvutis olemise aega, pesemas käimist enne kindlat aega, korra hoidmist jne. Kindel rütm ja nõudmised on lapsekasvatuses olulised, kuid hoolimata sellest teadmisest kipun vahel neid unustama ning imiku kõrvalt ei saa kõike nii täpselt kellaajaliselt täita. Seega ei "täida" me mehe arvates reegleid nagu peaks, samuti tekitavad need kohati minu tütres trotsi. Kas trots võib tekkida selelst, et mina ei ole oma nõudmistes piisavalt karm ja elukaaslasega alati ühel meelel? Elukaaslane omakorda tõmbub tihtipeale endasse ja on omaette pahane, kui asjad ei lähe nii nagu peaks, mis tekitab pingeid omakorda meie vahel. Kuidas peaksin sellises olukorras käituma?
Omaette teema on elukaaslase laps. Reeglid, mis lapsele siin olles kehtivad on küll pm samad. Mehe laps on labiilsema närvisüsteemiga, veidi omaealistest arengu suhtes maas, väga suure tähelepanuvajadusega, püsimatu. Ühele tegevusele suudab keskenduda lühiajaliselt, istub ainullt issi kõrval või mängib issiga. Vahepeal küll ka minu tütrega, kuid siis pahandab pidevalt minu tütrega ja igas tema ebaõnnestumises on minu tütar süüdi, seda ka väljendatakse valjuhäälselt pahaselt. Pidevalt korrutab "minu issi" ja "ma armastan sind". Arvatavasti seepärast, et turvatunne on kadunud. Siiski see igapäevane korrutamine häirib ning seltskonnas on see üsna piinlik. Kas lapsele oleks võimalik ilma haiget tegemata selgitada, et neid asju ei pea kogu aeg korrutama, et isa teab seda niigi, piisab ühest korrast päeval omaette olles öelduna. Mees on lapsega väga soe, seega ei saa see korrutamine ka tema käitumisest tulla. Probleemi näen ka selles, et mees võtab oma poega, kui "vaesekest", kes peab isast eraldi elama ja kes on selle tõttu haiget saanud, ning tulemus nüüd näha. Minu tütart on tema jaoks justkui eelisseisus ning peaks nagu tugevam olema. Kuigi haiget on saanud ju mõlemad (lahkuminekud toimusid mõned aastad tagasi).
Minu jaoks teeb olukorra äärmiselt raskeks ka see, et tunnen mehe poja vastu tõrget. Käitun tema siin olles küll viisakalt ja üritan ka soojust üles näidata, aga sisimas tunnen vastumeelsust, tahaks kodust ära. Mõtlen, et kui nad saaksid omaette olla, paraneks ehk ka tema poja turvatunne? Kas see võib olla armukadedus, et mees enamus tema siinoleku aega temale pühendab, millest mina ja meie ühine laps see aeg ilma jäävad? Kuidas sellistest tunnetest üle saada ja mehe lapse vastu sisimas soojemaid tundeid hakata tundma? Kui palju tohiks sellest mehele rääkida ja kuidas sellisele delikaatsele teemale üldse läheneda? Tunnen kohati, et vajaksin abi, kuid kelle poole pöörduda?
Olete mures keerukaks kujunenud suhete tõttu oma kärgperekonnas.
Tõepoolest, kooseludes, kus alustatakse „minu ja sinu lastega“ ning kuhu peagi lisanduvad ka ühised lapsed, on paratamatult rohkem pingeid. Ent rohkem pinget ei pruugi veel tähendada halvemaid suhteid, kui pingeid osatakse maandada nii, et arvestatud on kõigi vajaduste ja eripäradega ning kui reeglid on suures piires samad kõigile.
Reeglite osas te kirjutategi, et olete need kokku leppinud ja suuremad lapsed peavad kinni pidama samadest nõudmistest. See on väga hea viis paarina koostööd teha. Samad nõudmised lastele päevakava, hügieeni- ja korra osas annavad neile märku, et nad on lastena võrdsed. Samal moel peaks lastele jagama armastust-hoolivust: koos tegutsemine, mõnusad jutuajamised, ühised ettevõtmised jms peaks olema loomulik osa kummagi lapse elus. Armastuse juurde kuuluvad ju ühtviisi nii nõudlikkus kui ka hoolimine ja lähedus.
Trots on loomulik tunne nagu iga muugi emotsioon. Laste tunnetest kantud reageeringute põhjal saame täpsemini aru sellest, mis lastega toimub, seetõttu on ikka hea mõelda, millise sõnumi laps oma tunde näitamisega mulle tahtis edastada. Abi võib olla kohesest tunde uurimisest, näiteks (püüan teie kirjale loovalt läheneda): ma näen, et oled nii mossis näoga, mis lahti...? Laps võib vastata: jah, miks mina pean seda tegema, kui tema ei pea!? Ema: kas minu/isa öeldu tundus sulle ebaõiglane? Jne. Jutuajamist saab jätkata, kuni saate aru, mis last pahandas ja kuidas tema tahaks, et oleks. Vahel ongi kokkulepped ja nõudmised lastele erinevad, lapsed aga ses osas tundlikud ning siis saavad pere täiskasvanud ja suuremad lapsed üheskoos teha uued kokkulepped või ka selgitada, miks senised kokkulepped on just sellised.
Iga laps soovib, et temasse lugupidavalt suhtutaks. Seetõttu on oluline, et kui vanem määrab sisu (nt toas peavad õhtuti mänguasjad olema riiulitel-kastides), siis protsessi eest (mil viisil laps koristab, kas poole tunni või tunni jooksul) saab vastutada laps ise. Lapsed protesteerivad vanemlike nõudmiste vastu palju vähem, kui vanemad neid mitte ei käsuta, vaid kaasavad. Ka on lapsel palju lihtsam oma käitumist muuta, kui vanem talle teada annab, et ta ka lapsest aru saab.
Ka mees ehk leebub, kui tema omakorda saab sõnumeid selle kohta, et teie temast aru saate: jah, muidugi ma mõistan, et sa oleksid tahtnud et... jah, sulle meeldiks, kui... loomulikult sind pahandab, et... Ja alles pärast andke oma arusaam või selgitus. Tülid ja arusaamatused kuuluvad iga paari ellu, aga paarisuhte rahulolu sõltub paljuski sellest, kuidas need arusaamatused lahenevad. Tülitsemise oskus tähendab eelkõige partneri kuulamise oskust ning enda arusaama edastamise oskust endakohaselt ja ilma süüdistamata. Mõistagi peaks ka mees teid kuulama, teid mõista püüdma. Kui teile tundub, et see ei ole nii, siis väljendage seda.
Lähisuhe on ju, nagu see sõna ise viitab, lähedane suhe, kus peaks saama jagada ka kõige delikaatsemaid ja keerukamaid teemasid. Kui see pole seni eriti kombeks olnud, siis on võimalik nii alustadagi: tead, ma tahan üht tähtsat teemat sinuga arutada, sest sinu arvamus on mulle oluline. Mul on küll veidi hirm sellest rääkida, aga no ma teen ikka otsa lahti... Ma muretsen sellepärast et...
Inimene on tundlik olend – kõik inimesed on. Oma tundeid ei ole võimalik ära peita, neist ei ole võimalik üle saada. Ainus viis oma tunnetega toime tulla on neid kõigepealt tunda (ära tunda) ja mõista püüda ning seejärel väljendada. Tähtsate teemade/tunnete jagamine alati lähendab inimesi. Usun küll, et kui tasapisi suurendate oma suhtes avatud rääkimist kõigest, siis emotsionaalne lähedus teie ja teie mehe vahel kasvab, ja just seda kaudu saavad suuremat armastust tunda ka kõik teie lapsed ning armukadeduseks ei ole enam põhjust, kui ka teie tunnete ennast piisavalt tähtsa ja armastatuna. Praegu tundub, et te õieti ei tea, kuidas tunneb ennast teie mees – ja teie mees ei tea, kuidas tunnete ennast teie.
Nii et minu poolest võiks küll kõik teemad sinu laps/minu laps tuleks selgesti läbi ja lahti rääkida, sest raskete tunnete enda sisse jätmine on ikka lisapinge. Kirjast ei selgu kuidas teil on õnnestunud seda laadi rääkimised, ja kas tundlike teemade tõstatamine on teinud suhte keerukamaks – või vastupidi, olete saanud teha uusi kokkuleppeid ja püüdnud käitumisrepertuaari muuta. Kärgpere elu ei pruugi olla keerukam nn tavalise pere elust, vaja on julgust olla avatud ja valusad asjad jutuks võtta, seda ikka endakohaselt ja rääkimiseks on vajalik segamatus, rahulik õhkkond ja piisav ajavaru kummalgi.
Toetavaid suhtlemisoskusi keerukateks jutuajamisteks võite vaadata meie kodulehelt KKK alt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Loomulikult saate vajadusel pöörduda ka paarinõustamisse.
