Tere,
Poja on mul 4 a ja kuune.
Mure seisneb selles,et ühel päeval kui mulle laps koju toodi( oli nädal eks ämma ja äia juures), tuli ka kaasa suur mure.
Poeg kardab mu elukaaslast,ta ei taha siis kodus olla,kui mu elukaaslane on kodus , olevat rääkinud hästi palju negatiivseid asju- see kõik pidi toimuvat siis kui ma tööl olen.
Kuid minu silmad näevad midagi muud: elukaaslane tegeleb lapsega,hoolib temast,kui kaua oodatud kallike töölt saabub ülepika aja,siis poja on temas kinni-ei saa ju öelda,et laps kardab teda.Kui tööl olin-helistasin igal vabal hetkel.
Kuna ekside ja poja vahemaa on pea 200 km,siis suhtlevad nad skype teel, poja ei taha nende vahel suhelda,telefonis rääkida ei taha,isegi siis kui ta on oma vanavanemate juures,ei soovi minuga rääkida-mina ei solvu-kuid nemad tekitasid sellest suure probleemi. Mina olevat see,kes keelab pojal nendega suhtlemise-ja siis mu elukaaslane ka. Nad ei saa ju sellest aru,et laps ise ei soovi-ma ju ei saa teda sundida.
Kui tööl olen,siis laps on nädalvahetustel hoidja käes,nad käisid meil toas mänguasju võtmas siis oli poja öelnud "ükskord,kui ma issi juurde läksin,võtsin selle mänguasjakoti kaasa,aga issi viskas selle vastu seina.ning kui issi hommikul tõuseb,läheb ta kohe arvutisse,ja käseb mul teises toas olla,aga onu Urmas tegeleb minuga,tema ei lähe hommikul kohe arvutisse".
Poja saab mu elukaaslasega hästi läbi,vahel isegi liiga hästi,et see ei meeldi eksidele(eks ämm,äi ja mees). Mulle tundub,et lapsele pannakse neid sõnu suhu,mida nemad kuulda tahavad,siis räägitakse mulle just seda,mis nende kahjuks.
Öeldi mulle,et kui ma tahan,et mu laps ALLES jääks ja normaalne inimene kasvab,siis pean oma elukaaslasega rääkima ja asja uurima.
Ma olen hoolas,jälgin ja kuulan igati kuidas nad läbi on saanud ja saavad. Kuid kas pigem ei traumeeri last hoopis oma vanavanemad ja isa .
Saan ju aru,kui laps on teistsugune-muutunud,kui tullakse sealt .
Üks hea näide mis mul meelde tuli. Laps toodi meile tagasi koju,mul mees oli ka kodus-poja jooksin ennem mu elukaaslase juurde kalli tegema,kui minu-ja ohh neid nägusid siis!!!!
Et,mis teie mul soovitaksite teha!?? Kas psühholoogi juurde minna.!?
Laps on mulle kõige tähtsam-tema heaolu on mulle igati olulisem,kui ei miski muu
Jään teie vastust ootama!
Olete mures keerukaks kujunenud suhete tõttu: soovite oma pojale kõige paremat, kuid teile tundub, et poega hoidvad „eksid“ suhtuvad eelarvamusega teie uude elukaaslasesse ning teie kirjelduse järgi tundub, et neil on raske aktsepteerida teie poja ja teie uue elukaaslase häid suhteid.
Ühelt poolt on ju loomulik, et lapse isapoolsed vanavanemad hoolivad väga pojapojast ning on väga valvsad tema heaolu osas. Ja on ju ka väga tore, et vaatamata lapse isa ja ema lahkuminekule on lapsel alles isapoolsed vanavanemad. See pole sugugi alati nii. Kuid vanavanemate ja lapselaste suhted on väga erilised ja kummalegi väga vajalikud.
Teisalt on aga nii, et lapse heaolu ja turvalisus on kindlasti lapse vanemate vastutusel. See, et lapse vanemad on lahku läinud, ei muuda kummagi lapsevanema vastutuse, kohustuste ja õiguste määra (kui just kohus pole määranud teisti).
On väga oluline, et lapse vanemad oleksid kindlad selles, et kõik, mida nad teevad, on lapse arengu ja turvalisuse huvides. Kui teie ise emana tunnete, et käitute õigesti, siis usaldage ennast ja andke ka teistele selgeid sõnumeid selle kohta, mida arvate teie. „Eksid“ väärivad kindlasti lugupidamist, kuid kõige olulisem on teie kindlus. Kui käitute „eksidega“ viisakalt ja neile kannatlikult omi seisukohti selgitate, kui ka nende seisukohti kuulate ja mõista püüate, siis see peaks hoidma suhted alles – see on ju oluline. Teie ja „ekside“ seisukohad ei pea olema samad ega sarnased – te olete erinevad inimesed, teil võivad olla erinevad vaated ja seisukohad.
Kui soovite nõustamist, siis loomulikult võite pöörduda pereterapeudi vm spetsialisti poole.
