Olen pisut alla 30 a naine. Olen oma emaga suhteliselt hästi läbi saanud, olen talle pea kõigest rääkinud, oleme olnud nagu sõbrannad. Kuid nüüd mõnda aega tagasi läksime tülli. Nii totaalselt kui minna sai. Tüli algas sellega, et ema tuli ühel üritusel minu juurde (me ei ela koos) ja hakkas mulle ette heitma mu elukaaslast, temaga suhtlemist jne. Tema arvates ei ole see mees mulle ikkagi õige ning tema tunneb seda juba kaugelt ära. Tükk aega käis teem selle ümber. Kuidagi sai see tüli veel suurema ulatuse ning lõpuks hakkasid tulema süüdistused teemal, et ta ei salli seda, et ma muudkui "kekutan" oma reisidega, oma tööga, ühesõnaga kõigega, mis mu elus on hästi. Mulle tuli selline väljaütlemine väga üllatuslikult, võiksin öelda, et olin lausa šokeeritud. Ma suutsin talle vastu öelda väga vähe, rohkem nutsin ja muudkui pärisin, et miks sa seda teed, mis viga on, mis ma sulle teinud oled, et nii vihane oled jne. Ma ei suutnud ennast õieti kaitstagi, sest olin nii nii šokeeritud. Jah ma olen üldiselt selline väljapoole elav inimene, et räägin, kui midagi hästi läheb, samuti kui miskit halvasti läheb. Igatahes see tüli kestis väga kaua, ning selle lõppedes ma ei suutnud muud teha kui sealt ürituselt lahkuda, olin šokis. Millest selline käitumine minu vastu ning mis mina valesti tegin? Kuidas emaga edasi suhelda, et selliseid tülisid ei tuleks?
Olete mures tüli pärast oma emaga ja jahmunud juhtunu pärast.
Seda juhtub päris tihti, et vanemad pole nõus oma lapsi täiskasvanuteks tunnistama ja püüavad nende eest mõelda ja tegutseda, neid õpetada ja manitseda. Seda tehes enamasti soovitakse oma lastele kõige paremat. Kui täiskasvanud laps selles olukorras nõustubki laps olema ja käitubki kui laps (kuulab sõna, hakkab vastu, asub „jonnima“), siis see aitab sellist suhtestiili alal hoida. Kui laps neis olukordades järjekindlalt täiskasvanulikult käitub, jõuab sõnum, et laps on suur ja vastutab ise, vanemateni hõlpsamini.
Täiskasvanu olemine tähendab seda, et on olemas julgus seista enda eest, rääkida teistele, sh oma vanematele, mis talle ei sobi ja kuidas ta tahaks, et oleks. Julgusega tegutseda/käituda peab kaasnema ka vastutus oma tegude ja sõnade eest.
Seega on oluline, et saaksite seda, mida juhtunust mõtlete, ka koos emaga arutada, öeldes selgesti ja endakohaselt välja oma arvamuse ja omad soovid.
On mõistlik ja ka täiskasvanulik emale teada anda, kuidas te end selles olukorras tunnete ja mida soovite muuta. Kui teie vajadus olla iseseisev ja täiskasvanu on katmata, ei saa mitte keegi teine teie eest välja astuda kui te ise. Selgitage, kuidas te end tundsite/tunnete ning mis teid ärritas, pahandas ja miks. Kindlasti peaks sama teha saama ka teie ema. Nii et kuulake, mida tal teile öelda on ja püüdke teha selliseid kokkuleppeid, mis mõlemale sobivad.
Meenutan põhitõde, mis kehtib keerukate jutuajamiste puhul: kõnelge oma vajadustest, tunnetest ja arvamusest endakohaselt, minakeeles (mina tunnen, soovin, vajan). Olge ema vastu lugupidav. On väga oluline osata näidata oma piire sellisel moel, et teisel on samamoodi võimalus ja ruum oma piire näidata ja kaitsta.
Muidugi on lihtne juhtuma, et pärast seda, kui olete emale täiskasvanulikult kõike selgitanud, saate vastu pahameele, ärrituse ja uued õpetussõnad. Eks igaühel on ebamugav seista silmitsi asjaoluga, et leidub keegi, kes ei kiida tema käitumist heaks, seda enam, kui see keegi on oma laps. Teie ei saa võtta vastutust selle eest, kuidas tunneb end teie ema pärast seda jutuajamist. Külla aga vastutate igati omaenda käitumise ja sõnade eest. Nii et kumbki teist peab ise endaga ja oma tunnetega toime tulema, kuigi olukorra lähtepunkt on ju ühine. Näitate oma täiskasvanulikkust, jäädes väärikaks ja rahulikuks, selgitades oma seisukohti jätkuvalt endast ja teisest lugu pidaval viisil.
Loomulikult jääb igaüks surmani oma vanemate lapseks, oluline on, et suhe areneks uuele tasandile – suhe vanem–laps peaks lõppema ning selle asemel kujunema täiskasvanu–täiskasvanu suhe. Eraldumine vanematest ei tähenda sugugi, et vanematega enam ei suhelda või et neid enam ei armastata – kaugel sellest. Suhe saab lihtsalt teise tähenduse ja sisu. Aga selleks, et see juhtuda saaks, tuleb alustada piiride paikapanemisest üksteisest lugupidaval moel.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
