Tere!
Meie peres kasvab 4 last. kaks on 14a 10 ja 5. me oleme päris kaua mõelnud ja omal käel proovinud, kuid nüüd on käes see hetk, kus tuleb meil nõu küsida. Nimelt meie 14 aastane poeg on käest libisemas, kui nii saab öelda. Tunneme, et meie jõud ja hea tahe sõidab kogu auruga vastu betoonist seina. Nimelt on asunud ta alkoholi tarbima, kasutab meile tundmatuid erguteid, ja nüüd hiljuti selgus ka, et ta tarbib mokatubakat ja pakub seda ka koolis. Ta on depressiivne ja kuri. Kodune suhete kliima on muutunud nii närviliseks, et tuntavalt kannatavad juba teised lapsed. Meiega ta ei räägi, eelnevatel aastatel oleme põgusalt käinud ka psüholoogide juures,hetkel sellist raha ei ole et seda jätkata, temaga on tegelenud ka koolide psüholoogid, me oleme ka kooli vahetanud.
Kas ja kuidas meie ja laps saaksime abi.
Lause; laeva on hilja siis ehitama hakata kui uputus on käes sobiks meie loo kokkuvõtvaks lauseks.
ette tänades,
Optimistid!
Teie mure poja pärast on kestnud juba mõnda aega. Kirja järgi võib oletada, et tegemist on üsna laiaulatusliku probleemistikuga. Praegu pole enam asi vaid selles, et ta tarbib keelatuid ained, vaid ilmselgelt on see vaid tagajärg millelegi, mis temaga toimub. Viitate ka võimalikule depressiivsusele, kodustele pingetele. Olete varasemalt pöördunud ka psühholoogi poole, kuid lisate, et see on jäänud põgusaks.
Tõtt öelda on ka kirja teel üsna ebatõenäoline tegeleda probleemiga, mis on kestnud aastaid ja näib olevat sügavamate põhjustega. Seda enam, et puudub ka info selle kohta, kuidas teie pere on seni püüdnud seda muret lahendada. Kuidas olete regeerinud, mida teinud ja kuidas omakorda see on poja käitumist mõjutanud. Iga probleem on seotud tihedalt vastastikuste suhetega. Kõige aluseks on see, kuidas teie poeg end tunneb, mida on kogenud, mille kaudu end määratleb, mille kaudu saab tunnustust ja eneseväärtustamist. Võib olla on tema jaoks just mokatubaka müük viis, kuidas ta saab tunda end kasulikuna, hinnatuna kellegi endale oluliste inimeste silmis. Selles vanuses on määrava tähtsusega suhted eakaaslaste vahel, omaksvõtt, kuulumine nende hulka ja ikka ja jälle olla tunnustatud. Miks aga teie poeg on valinud just selle viiisi, seda saavutada, see ongi mõtlemiseks.
Kui ta tõepoolest on depressiivsusele kaldudv, siis tuleb sedagi tõsiselt võtta. Sellega ei pea ta ise toime tulema, seda saab ja peab ravima ning sel juhul saab määrata sobiva ravi psühhiaater.
Kuid ainult ravimid seda olukorda ka ei lahenda. Praegu on vaja kindlasti mõelda, kuidas peresuhted oleksid pojale toeks nendes probleemidest vabanemiseks. Oletan, et teie poja sedavõrd kahjulik tegevus on pigem mõne olulise probleemi eest põgenemine. Seda, mida poeg hangib mujalt, st tunnustus, eduelamus, kuuluvustunne jms. peaks ta saab sobival moel, lähedastelt, sh oma perest. Kuidas aga peresuhted saaksid toimida nii, et poeg saaks teiega rääkida, tunda end hästi, väärtustuna ja võtta ka ise enda eest vastutus, seda saaks arutada ikkagi näiteks pereterapeudi kaasabil. Võiksit proovida olenevalt oma elukohast püüda leida siiski spetsilasti abi. Tasuta abi saabimise võimalusi tasub uurida nt polikliinikus nt psühhiaatri juurde pöördumist, samuti võite pöörduda kodukohas omavalitsusse (sotsiaalosakond, lastekaitse spetsialist, kes oskab soovitada, kuhu pöörduda), samuti ka ikka koolipsühholoog. Seda enam, et see on ju ka selle kooli mure, et neil ei leviks kahjulikke ainetega hangeldamine.
Kuidas püüda oma pojaga rääkida nii, et tema kogeks usalduslikkust, mõistmist ja saaks rääkida, mis tema sees toimub, selleks tasub kindlasti proovida tema aktiivset kuulamist (soovitav kirjandus Th.Gordon „Tark lapsevanem“). Lühidalt öeldes tähendab see temale keskendumist, näha asju nii, nagu see tema jaoks on ning seejuures vältida süüdistamist, moraalilugemist, kriitikat. Need viimased ei toimi ja panevad rääkija lukku. Veel ei mõju kindlasti kõikvõimalikud karistamised ja ähvardamised. Ta lihtsalt leiab viisi, kuidas neist kõrvale hiilida ning probleemid vaid süvenevad.
Hea,et olete optimistlik, nagu kirjas kirjutate. Isegi kui tundub, et laeva ehitamisega olete hiljaks jäänud, ei tähenda see, et üldse ei saa enam midagi teha. Praegu vajate esmalt päästepaati. See tähendaks, et teil säiliks kontakt temaga, võimalus temani jõuda, et ta saaks teid usaldada. Ka mässumeelne või aga kindlasti ka depressiivne teismeline vajab oma peret, lähedaste toetust ja tunnustust, isegi kui ta seda kuidagi välja ei näita ja eirab vanemate kõiki heatahtlikke püüdlusi. Teie sekkumine olukorda on ilmselgelt vajalik, sest näete, et tema tegevus on ohtlik talle endale ja teie olete mures ja vastutav. Seda saategi talle selgelt ja konkreetselt väljendada (vajalik oskus selleks on mina-keel). Kuid poeg võtab vastu teie abi siis, kui ta tajub teie suhtet heatahtlikuna (mis ei tähenda kahjuliku tegevusega nõustumist), temast lugupidavana, kuid seejuures kindlakäelisena ja turvalisena. See tähendab te peaksite olema parimas mõttes autoriteet temale.
