olen emaga alati väga hästi läbi saanud. Suhtlesime iga päev ja nii mitu korda päevas. Ta on alati mulle toeks olnud ja kunagi pole hukka moistnud. Ta on mulle kui parim sobranna olnud. Aga nüüd peale lapse sündi on koik nii muutunud. Asjade olul oleme pidanud kolima ema juurde elama. Koik mis on seotud minu ja mu lapsega on kontrolli all. Pidavlt on jutt sellest mida laps soi,kui palju soi ja miks ma talle mingeid asju ei paku. Miks ma talle teed ei anna?miks ma lusika lapse kätte annan ja ootan kuni ta sööma hakkab,ikka peab ise toppima siis tead palju laps soi. Last peab toitma mitte ootama et ta sööks,kuigi 1,6 aastane juba ning ise tahab süüa. Küll vähe aga see selleks. Minu suhtumine lapse nutusse voi nn jonnihoogu on ebanormaalne ema sonul. Ma olen südametu ja tuim ning karm,sest keelan aknapesuvedeliku suhu panemast. Ja kui laps jonnib ei kussuta vaid ootan et ta maha rahuneks. Olen monstrum. Kuuldes lapse nutu jookseb ema kohe teda sülle votma ja nunnutama "tahad seda,aga seda,näe vota see" meetodiga. Mina aga kallistan ja püüan last rääkides rahustada. Ühesonaga on meie kasvatusstiiid erinevad, kuid mul on pidevalt paha ema tunne. See on mu suhet emaga ära rikkunud. Ma ei suuda teda enam votta sellisena nagu varem. Ka tema on minu suhtes pinges. Nagu opetaks koguaeg kuidas last kasvatada. Moistan mul pole kogemusi aga kasvatan teda vastavalt oma olemusele. Ma ei suuda last nunnutada kui ta on vihane,ma ootan kuni viha vaibub. Ma ei suuda ennast lolliks ajada ainult seetottu et laps on vähe söönud. Motlen et sööb siis hiljem natukene rohkem. Ema ütleb et laps jääb haigeks nii ja pärast nutan. Jube surve on ema poolt. Ma ei tea kuidas edasi...
Saan aru, et teie suhe emaga on muutunud pingeliseks peale lapse sündi. Ema võtab vastutust lapse eest hoolitsemise asjus ja kuna teil on kohati erinevad arusaamad, siis tekivad lahkhelid, kriitika ja haavumised. Ütlete, et teil on olnud emaga varem head ja mõistvad suhted ning olete suhelnud küllalt tihedalt. Nüüd aga tajute hukkamõistu ja kriitikat nende valikute suhtes, mida emana teete.
Pinged võivad peredes tekkida siis, kui peresisesed rollid kaotavad oma algupäraselt loomuliku korra. On loomulik, et noored jätavad teatud mõttes oma päritolupered ning loovad uue ja oma süsteemi - oma perekonna. Iga inimene võtab midagi kaasa oma päritoluperest, kuid koos luuakse ikkagi omad traditsioonid ja elatakse oma valitud põhimõtete järgi. Kui noor pere elab ühe partneri vanemate juures, siis tekibki oht, et oma põhimõtete järgi elamine võib osutuda keeruliseks. Sel juhul on vaja noortel väga selgelt püüda hoida ja väljendada oma piire. Piirid võivad olla füüsilised (elatakse eraldi tubades), ajalised (on kokkulepitud, millal keegi kellegi tuppa võib tulla ja millal kindlasti mitte, kas koputatakse ja küsitakse enne luba), suhete tasandil (kes kellele oma muresid kurdab ja abi palub, kes kui pikalt kellegagi suhtleb ja millal on pere omaette koos). Piire peab tõmbama noor pere ise. Vanematele võib see olla esialgu üllatav, pettumust valmistav, kuid ka neil on vaja võtta vanaema roll ning jätta vastutus lapse eest ikka lapse vanematele.
Seega julgustan teil usaldada oma sisetunnet ning koos lapse isaga (juhul kui te koos olete) otsida võimalused, kuidas oma piirid välja tuua. Rääkige lapse isaga, et mida vajate, et saaksite tunda „omaperetunnet“ ja seejärel väljendage oma vajadusi lapse vanaemale. Piiride näitamine ei pea olema sugugi negatiivne kogemus. Piire võib väljendada hinnanguvabalt ja võite väljendada ka tänu, et ema soovib teid toetada. Kuid paraku peate teie ütlema, millist abi vajate. Teie olete täiskasvanu ja teete ise oma valikuid, õpite emaks olemist oma lapsele ja naiseks olemist oma mehele. Keegi ei ole täiuslik ja uute rollide õppimine on protsess. Liiga lähedal olles oma emale võib neid rolle olla raske omandada ja oma vigadest ise õppida. Teil on võimalus küsida emalt nõu, kuid te peate võitlema oma perele piisava privaatsuse välja. Teie laps vajab, et teie oleksite ema ja vanaema oleks vanaema. Hetkel jääb mulje, et vanaema on jäänud pigem ema rolli.
Piiridest räägib ka Jesper juuli raamat "Sinu piirid, minu piirid" - vajadusel leiate ka sellest häid mõtteid ning toetust selguse ja suurema rahu loomisel.
Soovi teile jõudu, usaldust ja rõõmu oma perest!
