Kolisime terve perega mehe vanemate kõrvale oma majja. Probleem algas üsna kohe. Vanemad on hästi võimukad, vanaaegse mõtlemisega, konservatiivid ja väga ranged. Meil on ka aastane ja kolmeaastane laps kodus. Mehe vanemad suhtlevad lastega ainult nii palju, kui keelavad, käsutavad ja õpetavad ja sellega nende suhtlus piirdub. Mitte mingit armastuse näitamist, kallistamist, embamist. Probleem algas siis, kui mehe vanemad tulevad näiteks meile külla, siis hakkab meie kodus üks laste õpetamine, ära tee seda, miks sa sellega toas ringi käid, ära hüppa voodis, ära käi juustuga toas ringi jne. jne. Meie mehega oleme kõrval ja nemad siis näitavad meie majas oma võimu. Olen korduvalt püüdnud viisakalt öelda, et mina lubasin seda lastel teha jne. Aga siiani olen ma püüdnud viisakalt olukorda lahendada, aga see ei toimi, sest mul jääb vist julgusest puudu. Ühesõnaga, kui vanemad siis meilt lahkuvad, siis hakkan seda nii põdema, et ei suutnud olukorda paremini lahendada. Kuna olen ise suhteliselt rahulik inimene, siis võtsin kätte ja läksin ämmaga rääkima sellele teemal ja väga rahulikult, ei rünnanud. Ütlesin, kuidas asjad nüüd on ja need on minu mõtted ja tunded ja neid ei saa mitte keegi keelata.
Et mind väga häirib, et nad meie lapsi meie juuresolekul käsutavad ja õpetavad. Nende oma kodus võite seda teha, kui lapsed on nende juures, palun väga. Nende kodu, tehke, mis tahate. Aga meie kodus on oma reeglid ja teie kodus oma reeglid. Minule kunagi tegi äi selle teravalt selgeks, kui varem mõned korrad nende majas ööbisime. Kui ikka söögilauas julgesin oma arvamust natuke häälekamalt avaldada, siis öeldi, et nende maja ja nende reeglid(siinkohal pean ütlema, et olen 29 aastane naisterahvas, mitte laps). Ja ma tõesti pole mitte kunagi ebaviisakas ämma ega äiaga olnud, mitte kungi.
Ühesõnaga, pärast ämmaga aetud jutuajamist on ta nii solvunud, et mitte keegi pole temaga kunagi nii rääkinud. Aga ma rääkisin oma mõtetest ja tunnetest, miks ma ei tohi nendest rääkida, kui see mind südamepõhjani häirib ja isegi solvab.
Ma väga südamest lootsin, et see jutuajamine ämmaga võtab pingeid vähemaks, teeb asju selgemaks ja ma ei pea kodus põdema. Nüüd on asi selline, et keegi enam ei õpeta, aga ämm on külm nagu jää, ta ei suhtle mind nähes, läheb teises suunas, hoiab eemale, on napisõnaline ja kerget pinget on endiselt õhus. Minu küsimus oleks siis selline, kas ma tegin õige käigu? Ja kuidas edasi? Ise olen viisakas edasi, suhted on väga külmad, just nende poolt. Ämmaga jutuajamisest on möödas kaks kuud, mul oli sünnipäev ja õnnitlusi tema poolt ei tulnud, solvumine jätkub. Nüüd tekib minul ka juba trots tema suhtes.
Teie otsus anda ämmale teada, millised on teie seisukohad laste kasvatamise ja koduste reeglite osas on igati kohane, sest kui teie vajadusi ja tundeid on riivatud, ei saa mitte keegi teine teie eest välja astuda kui te ise. Kirjelduse järgi saan aru, et püüdsite oma tunnetest ja arvamusest teada anda endast ja ämmast lugupidaval viisil. Tõepoolest – on väga oluline näidata enda piire teisele sel moel, et temal on samamoodi võimalus oma piire näidata ja kaitsta. See ongi suhteid säästev enesekehtestamine, mille definitsioon võiks kõlada nii: see on käitumisstiil, milles väljendatakse oma vajadusi, mõtteid ja tundeid, seistes enda eest viisil, mis aitab partneril teha sedasama. See on kartmatu seismine oma õiguste eest, aus oma tunnete ja mõtete väljendus koos oskusega teiste õigusi mitte piirata ning ka nende vajadusi mõista.
Vahel öeldakse, et sellele, kes enda eest seisab, tuuakse harva lilli. Teisisõnu – kuigi juhtub sedagi, et pärast oma piiri näitamist (enesekehtestamist) on teine kohe valmis oma käitumist muutma, on sagedasem see, et inimene, kelle käitumise muutu me taotleme, vastab meile pahameele, vastuhaku ja ärritusega. Mis on ka loomulik, sest iga inimene käitub suures piires oma parima äranägemise ja teadmise kohaselt ning igaühel on ebamugav seista silmitsi asjaoluga, et leidub keegi, kes ei kiida tema käitumist heaks. Seega on ka enesekaitsereaktsiooni teke selles olukorras igati kohane – teiegi kirjutate, et ämm on pärast kõnesolevat jutuajamist külm ja hoiab eemale.
Praegu tundub, et te püüate vastutust võtta ka selle eest, kuidas tunneb ennast selles olukorras ämm. Oluline on anda endale aru sellest, et teie vastutate enda käitumise ja sõnade eest. Ämma vastutus on, mida tema teie ütluse või käitumise järgselt tunneb, arvab ja mõtleb, kuidas käitub – selle eest ei saa vastutada keegi teine. Nii et kumbki teist peab ise oma tunnetega toime tulema, kuigi juhtunu lähtepunkt on ühine.
Mida aga kindlasti saate teha pinge leevendamiseks, on püüda ämma mõista ning anda talle sellest ka teada. Mõistmine ei tähenda omaksvõttu, vaid märki sellest, et saate aru: on olemas mitmeid erisuguseid arusaamu, millel on oma kujunemislugu, põhjused jms. Kui olete nõus ämma seisukohti vähemalt ära kuulama ning oma arusaamist väljendama (nt: ma saan aru, et sina ei lubaks lastel voodis hüpata; sinu arvates tohiksid lapsed süüa ainult laua ääres vms), siis on ämmal vähemalt teie sõnum selle kohta, et olete temast aru saanud. Kui selles olukorras osutuks võimalikuks üheskoos rahulikult arutada, mis on teie ja mis tema seisukohtade taga (mina arvan et... aa, sinu arvates hoopis... mulle on ikka tundunud... sinu meelest siis... jne), siis oleks ehk ka võimalik teineteisest paremini aru saada, ka seisukohtade lähenemine on realistlik, samuti võib juhtuda, et ämm hakkab paremini aru saama teiegi põhimõtetest.
Hea tulemus oleks, kui teineteise kuulamise-mõistmise tulemusena kummagi kasvatusmeetod millegi uuega rikastuks: näiteks teie jõuate järeldusele, et ehk peaks lapsed tõesti vaid laua taga sööma, ämm aga söandab armastust lapselaste vastu väljendada ka neid kallistades. Kindlasti ei peaks te loobuma oma kasvatuspõhimõtetest, kuid olge avatud ka dialoogiks.
Oma osa teie ämma käitumises võib olla ka sellel, et veel põlvkond tagasi ei olnud paljudes peredes kombeks kallistada ega armastustundeid avalikult välja näidata. Samuti on lastekasvatuspõhimõtted viimase kümne aasta jooksul palju muutunud: praegu räägime laste puhul pigem kahesuunalisest koos kasvamisest kui ühesuunalisest kasvatamisest ja humanistliku psühholoogia seisukohad lastekasvatuses ei pruugi tõesti mitte igaühele mõistetavad olla.
Näitate oma täiskasvanulikkust, jäädes väärikaks ja rahulikuks, selgitades oma seisukohti jätkuvalt endast ja teisest lugupidavalt, samas nõustudes ka ämma seisukohti ära kuulama.
Märkasin, et te ei räägi oma kirjas sellest, kuidas käitub kirjeldatud olukordades teis mees ehk ämma poeg. Kui olete oma mehega n-ö samas paadis, siis üheskoos on kindlasti lihtsam anda emale/ämmale selgeid sõnumeid selle kohta, et olete täiskasvanud inimesed, neist eraldiseisev perekond oma tavade ja põhimõtetega. Kui vanemad saavad selle kohta piisavalt selgeid sõnumeid, mis siis neilgi muud üle jääb, kui teid täiskasvanuks ja iseseisvaks tunnistada
