KUI olen emaga viimasel ajal rääkinud, siis on tunda,et sõnu jääb väheks. Raske on seda vananemist vaadata, kuid elu teeb oma töö. Elame kolmekesi. Palun tutvustage, milliseid uuemaid seisukohti võiks meeles pidada emakesega suhtlemisel.
Ema ollakse kakskümmend neli tundi ööpäevas päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse kuni oma elu lõpuni.
Emad on emad erineval moel. Suhtlemise viisid oma lastega võtavad nad üle oma päritoluperekonnast, sellest ajast kuidas nende emad nendega suhtlesid. Paraku erineb see suhtlemisviis järgmise põlvkonna omast, sest aeg on teine, väärtused on muutunud. Olgu milline sajand või elukondlik periood tahes, tahavad emad oma lastele parimat.
Kui lapsed on väikesed, siis peavad vanemad langetama laste eest olulisi otsuseid. Vanemad küll otsustavad, kuid sama tähtis on et jäetaks lapsele ruumi tema enda „mina“ arenguks. Lapse vanemaks saades peaks lapse otsustamise ruum järjest avarduma ja vanema roll vähenema.
Võib aga juhtuda, et vanemad on ülihoolitsevad ja armastavad oma last nii väga, et see „lämmatab“ lapse iseseisvumise ja pidurdab tema arengut soovitud suunas. Kaovad piirid lapse ja vanema vahel. Rahul ei ole kumbki.
Juhtub sedagi, et vanemad ei suuda oma last armastuse haardsest lahti lasta, sest siis kaoks justkui elu mõte ja ennast tuntakse kasutuna.
See, milline on lapse ja ema suhe, oleneb ema oskusest ja sisemisest tarkusest väljendada hoolivust ja armastust nii, et säiliks mõlema eneseväärikus. Kasvatuse alustaladeks on kaks sõna: „ei“ ja „jah“. „Ei“ on kerge öelda siis, kui me teame millele me kindlalt „jah“ ütleme. On emasid, kes tahavad olla oma lastele parimad emad, unustades seejuures iseenda. Nad armastavad oma lapsi nii palju, et ei jää ruumi, aega ega ressurssi enam iseendast hoolimiseks. Nii kaob iseenda väärikus.
Kuidas saavad lapsed armastada oma ema kui ta ise on väljendanud oma väärtusetust, seda küll iseendale teadvustamata. Nii kaob ka lapse austus oma ema vastu, kuigi ta on olnud parim ema oma lastele ja püüdnud anda neile kõik, kuid kaotades seejuures iseenda. See kehtib ka inimsuhetes üldisemalt.
Me ootame oma lähedastelt hoolimist ja mõistmist. Kui seda ei ole meie jaoks piisavalt, solvume, haavume, väljendame pahameelt. Sisemise väärikuse olemasolu annab meile tugevuse ja jõu väljendada ka oma vajadusi ja väärtushinnanguid. Olles ise tugev, väärikas ja iseendas kohal, ei lähe meile korda see, mida üks või teine ütleb või ütlemata jätab. Teades kes ma olen, kui hea ma olen, austame ja väärtustame ennast just sellisena nagu ma hetkel olen. Kui me hoolime endast ja oleme täis armastust, siis muudab see meid tugevaks ja meie lähedaste käitumine muutub iseenesest. Teised hakkavad siis ka meid väärtustama just sellisena nagu oleme.
Oletan, et teid häirib kui ema teid "õpetama" või "kamandama" kipub. Siis võiks öelda nii: "Ema, mul on heameel, et sa minu tegemiste suhtes nii osavõtlik oled. Mulle ei meeldi aga see, kuidas sa seda teed. Kui sa manitsed ja kritiseerid, siis tunnen ma end väikese poisina. See häirib mind ja ma tunnen end siis abituna."
Rääkimise eesmärgiks on mõista üheltpoolt ema vajadusi ja ootusi, teiseltpoolt aga väljendada oma tundeid ja vajadusi.
Vanemas eas inimese jaoks on oluline oma laste tähelepanu, tunnustus ja austus.
"Ma hindan väga , mida sa minu heaks oled teinud ja teed jätkuvalt senini. Mulle on oluline, et me koos olles tunneksime ennast mõlemad hästi“.
„Püüdke oma ema eelkõige kuulata ja mõista. Siis hakkab temagi teid kuulama ja mõistma. Või tuleb lihtsalt leppida sellega, et minu ema on just selline nagu ta on. Paremat ema mul ei ole.
