mul on siis probleem oma mehe perega. meil saab varsti koos elatud 3 aastat ja meil on üks aastame pisitütar.
probleem siis selles et kui me elasime koos tema vanematega nende talus siis olin ma igati hea minia, pidevalt tegutsemas ja neile kõik ette taha ära tegemas. meiega koos elasid ka mehe vend ja 2 õde, üks neist tõsiselt riiakas ja pidevalt minuga sõjajalal, ei läinud päevagi mööda kui ta midagi välja ei mõelnud. siis me jäime mehe õega koos rasedaks ja jamad läksid veel hullemaks. siis ta vanemad said asjadest aru nii kuidas tegelt oli, et tüdruk noris ise tüli. ajapikku kolisid sisse ka mõlema mehe õe peigmehed ja kokku elas meid seal 9 täiskasvanut ja 2 beebit ja kõik kodused toimetused jäid minu kanda väikese tütre kõrvalt ja teha oli palju sest talus olid ka loomad. siis aga otsustasime kolida omaette sest ruumi oli nii vähe ja tülisid palju( ära tuleks veel mainida et taheti kogu see talu teha mu mehe nimele aga loobusime sellest)saigi siis kolitud ja siis hakkasid tulema igasugused jutud minu kohta kuidas ma ikka olin nii laisk ja lohakas ja tegin kõike nii valesti ja mis ma kõik tegematta jätsin... see oli kohutavalt solvav sest tegin nende elu seal ikka väga lihtsaks.ja peale selle üritas mehe isa mind mu elukaaslase ees mustata et ta ikka sinna tagasi koliks.
igakord kui ma tean et nad on minu juurde tulemas läheb mul lihtsalt süda pahaks( füüsiliselt on halb olla) on see normaalne?ja nad ise tulevad siia veel igasuguse häbitundeta ja siis räägivad veel et meil on vaja nende austus uuesti ära teenida. miks nad ise aru ei saa mida nad mulle on teinud?
ma ei suuda nendega isegi ühte sõna vahetada ilma et mul halb ei hakkaks.
Kirjast selgub, et mehe vanematel on raske leppida, et nende poeg ära kolis. Veel võib oletada, et peale teie pere lahkumist, kui teie täitsite majapidamises olulist rolli, on nüüd asjatoimetused korraldamata, keegi pole seda rolli asendanud. See omakorda võib tähendada segadust ka omavahelistes suhetes, pingeid, rahulolematust. Kui teie olite peamine, kes igapäeva asju korras hoidis ja nüüd pole selle eest keegi vastutust endale võtnud ja nad seda tunnistada ei taha (sh teie rolli tähtsust), siis nad lihtsalt väljendavad oma pahameelt, mõistmata seoseid, mõistmata, mis neid tegelikult häirib.
Kuidas lahendada aga tekkinud probleemi? Kui leiate, et mehe vanemate ja õdede suhtumine on teie suhtes ebaõiglane, siis seda saategi väljendada. Tähtis on see, et te ei lisa mingeid hinnanguid, süüdistusi ega tõlgendusi nende kohta. Rääkige vaid ,kuidas teile nende ütlemised mõjuvad, mida te mõtlete, mida oluliseks peate, mida tunnete. Näiteks seda, et seal elades püüdsite teha seda, mida lapse kõrvalt jõudsite ja nagu oskasite, samuti seda, et peate ebaõiglaseks ja arusaamatuks, ka lubamatuks enda solvanguid, nt laisaks ja lohakaks nimetamist. Loomulikult võiksite olla valmis, et nad siis hakkavad jätkuvalt nimetama asju, millega nad rahul polnud. Paluge olla neil võimalikult konkreetne ja jääda vaid häiritud olukorra kirjeldamisi juurde. Olge valmis ka mehe vanemaid ära kuulama, väljendage seda, kuidas te neist aru saate (te ei pea nõustuma kuulduga, vaid andma tagasisidet, kuidas neist aru saate). Nende ärakuulamine vähendab pingeid, aitab emotsioone maha laadida, et saaksite omavahel neutraalsemalt suhelda ja probleeme arukamalt lahendada. Jätkuvalt jäädes vaid enda nimel rääkimise juurde, seletage, et soovisite parimat, ei aimanud, et see kellelgi häiriv on, kuidas mida tegite, kõike ei jõudnud ja teie arvates on oma lapse eest hoolitsemine samuti tähtis ja aeganõudev jne. Kui tuleb juttu sellest, et otsustasite oma perega eraldi elama hakata, mis on ju loomulik soov, siis oleks hea vältida selle teema sidumist kriitikaga mehe vanemate ja õdede kohta. Kui te ei soovi, siis ei pea te ju ka neile seda põhjendama, et tegite oma valiku, veel vähem end õigustama.
Mõte on selles, et ei laskuks selleni, et teete omakorda etteheiteid kellelegi, mis vaid suhteid pingestab. Seejuures on teil vaja usku endasse, teil on õigus oma elu korraldada nagu soovite, te pole neile midagi „võlgu“ ja teil on õigus enda eest seista, samuti häiritust ja solvumist väljendada. Teised saavad sellisel viisil teie kohtlemist jätkata, kui seda võimaldate. Niisiis proovige teisiti kui seni ja väljendage kindlameelselt seda, millega te nõus ei ole, mis teie arvates lubamatu on. Esimene olete teie, kes saab enda eest seista. Samuti teie mees - ka tema reageeringutest oleneb palju, kas tema vanemad jätkavad teie kohtlemist teile solvaval viisil või ei. Arutlege koos, kuidas saaksite oma pere ühtsena hoida, üksteist toetada, vanematega vähemalt neutraalseid suhteid hoida, kui need head ei ole. Kui igakord lausa füüsiliselt reageerite, siis on ilmselt selline olukord stressirohke ja muutmist vajav. vajate kindlasti, et mees mõistaks teid ja ka selgelt oma toetust teile vanemate ees väljendaks.
Kui olukord enam sedavõrd talumatu ei ole, kuid probleem näib ikka lahendamata, siis julgustage mehe vanemaid väljendama, mida nad teilt, teie perelt ootavad, mida soovivad ja kuidas nende arvates võiks teie suhted paraneda. Tehke seda jällegi koos mehega, et tema vanemad tunnetaksid teid ühtsena.
