Mul on selline mure, et ema elab minu juures. Kaks aastat tagasi läks ta Soome tööle ja meil jäi jutt, et võtan õe enda juurde elama nii kauaks, kui ta Soomes tööl on. Soome töö sai läbi poole aastaga, aga ema elab juba kaks aastat õega koos siin. Ta tekitab pingeid, omavolitseb ja käsib poob ja laseb. Me ei või külalisi kutsuda, sest ta ei saa magada. Laps ei või mängida, sest ta ei saa telekat vaadata. Lisaks peame väga karmilt oma last iga pahanduse eet karistama, sest tema ütleb nii. See on meie maja. Mu mees maksab selle eest ränka pangalaenu. Ema ei salli teda, ei saa temaga läbi ja kui mul meest kodus ei ole, siis sarjab ja ütleb mulle, et mu mees on laisk ja mõtetu. Ehitasime õele spetsiaalselt oma toa. Nüüd ei või me seal toas käia, ei või sinna külalisi magama panna, kui õde kodus pole. Ühesõnaga olukord on kujunenud nii, et nagu me elaksime ema juures mitte vastupidi. Ema ei pea arveid maksma siin. Ainult vahest süüa ostab. Ma olen väga meeleheitel. Kuidas öelda oma emale, et ta läheks ära? Ma ei julge seda teha, sest ta on väga kättemaksuhimuline. Hakkab mu suguvõsale valetama, et me viskasime ta välja, tema tegi kõik ja meie ei teinud oma kodus midagi. Me oleme väga töökad inimesed. Kasvatame kõik ise, ehitame ise. Mees ehitas esimese asjana siia veevärgi ja katlamaja. Jõulude eel sai valmis kaminaga. Lisaks on ta väga tark. Inimesed küsivad talt nõu, sest teavad, et saavad oma küsimustele õigeid vastuseid. Armastan oma meest väga ka kardan, et ka tema ei kannata seda elu siin pikalt välja. Viskab üks hetk meid kõiki siit kus seda ja teist. Õnneks hoiame me omavahel kokku ja oleme teineteisele toeks. Mu mees on väga mõistev inimene ja olen selle eest talle tänulik. Mul on nii kahju, kui ta peab seda sama jama kannatama, mis mina. Lisaks meie kolme aastane laps, kes ei saa üldse aru, miks suured inimesed kogu aeg tülitsevad.
Saan aru, et olete olukorras mis enam selliselt edasi kesta ei saa, kuid muutust ellu viia on ka raske. On hirm ema välja vihastada ja ka ebameeldivus, et mida sugulased ja tuttavad siis teevad ja arvavad. Kuid teil on ka väike laps, kes tegelikult on segaduses, sest ta ei mõista miks talle kallid inimesed tülitsevad. Lapse jaoks on väga halb olukord ka see, kui ta kuuleb oma isa kohta kriitikat.
Olete ilmselt väga hästi mõistnud, miks ema nii teeb. Ilmselt on teie pere tema jaoks tõesti üks olulisemaid pidepunkte. Tema jaoks võib olla päris keeruline olukord kui pole tööd ja võib olla ka tutvusringkonda, kuid samal ajal on tunne, et tahaks ikka veel elada ja midagi korda saata. Tundub ka, et tal on väga suur vajadus kontrollida, et oma kõrge ärevusega toime tulla. Kuid teil on täielik õigus olla oma väikse perega koos ja ise otsustada, kuidas teie kodus asjad käivad.
Valige jutuajamiseks aeg, mil te mõlemad olete rahulikud. Ei ole mõtet asju arutada keset tüli. Mõelge enda jaoks selgeks, et teie pere rahulolu on tegelikult väga oluline ja kuna teie ema on siiski terve ja võimeline ise hakkama saada, on ka loomulik, et te ei ela koos. Mõelge endale selgeks ka see, et mõistlikud sugulased, kes teie peret tunnevad, saavad ka aru, mis toimub. Need kes ei mõista, võivad teid kritiseerida ka siis, kui te koos emaga elate. Ega kõigile ei peagi meeldima, kuidas te elate. Kui olete need asjad enda jaoks selgeks teinud, siis olete tunduvalt enesekindlam ning veenvam.
Vestlusel võiksite proovida kahte asja. Kõigepealt enesekehtestamist mina-sõnumitega, mis ei ole süüdistavad ja seejärel tuleks ema kindlasti aktiivselt kuulata ja märku anda, et tema pahameelt mõistate.
1. Mina-sõnumitega kehtestamine tähendab, et te mõtlete enda jaoks valmis, mis mõju on ema sellisel käitumisel just teile endale. Mitte teie mehele ega lapsele, vaid just teile endale. Mõelge ka, mis tundeid see teis tekitab. Näiteks "Kui sa meie juures elad, siis ma tunnen, et siin on väga palju tülisid ja pingeid. Ma olen sellest tõeliselt väsinud ja muretsen, kui kaua mu mees jaksab mind toetada. Ma vajan aega ainult oma perega olemiseks ja palun, et sa koliksid välja". Vältige hinnanguid nagu näiteks "sa oled nuhtlus meile", "Sinu pärast olen ma õnnetu", "Sa oled egoist" jm. Samuti ärge rääkige mõjust teistele vaid just endale. Miks teile see olukord ei sobi.
2. Teadke, et peale oma vajadustest rääkimist on teie ema ilmselt siiski pahane ja võib ka ägedalt reageerida. See on koht, kus teil võib olla väga raske ise rahulikuks jääda. Kuid andke endast maksimum, et see õnnestuks ning proovige ema ära kuulata. Mida ema pahameel teile tegelikult ütleb, mis on selle taga? Näiteks "Ma saan aru, et sa tunnest ennast meie juures vajalikuna", "Sulle tundub, et sa ei saa mujal hakkama", "Sulle tundub, et meie ei saa ilma sinuta hakkama", "Sa oled vihane, sest minu jutt näib sulle kriitikana" jne. Peegeldage tagasi kõike seda, mida teie meelest ema teile öelda tahab. Ärge hakake ennast õigustama või ema süüdistama. Kuulamine annab märku, et te tahate teda ka mõista ja ei taha sõdida ning mõjub rahustavamalt. Ärritunud inimene ei kuule nagunii, mida te talle tegelikult öelda tahate.
3. Kui ema on veidi rahulikum, siis rääkige uuesti oma vajadustest ning seejärel kuulake veel. Taas kord rõhutan - ärge hakake ennast õigustama ja vaidlema. Lihtsalt kuualake ja öelge uuesti, miks te vajate, et ta ära koliks.
4. Lõputult kuulama muidugi ei pea. Ühel hetkel tunnete ilmselt ise ka, et nüüd on ettepanekute koht. Arutage oma mehega juba varem läbi, et mis ettepanekuid teha. Kuhu ema võiks kolida ja kuidas aidata tal leida enda ümber inimesi, kellega suhelda. Näiteks toetada ema mõne hobiga tegelemisel.
Võib juhtuda, et peate sellist vestlust mitu korda tegema ja andma emale aega kohaneda. Kuid ärge jätke teemat pooleli.
