Tere!
Ma olen nüüd juba kindlasti hiljaks jäänud sellise teema arutlemisega aga mure on suur. Vähemalt minu jaoks.
Ma olen elanud oma nüüd juba 8,5 a pojaga üksi neli aastat. Meie läbisaamine on kord nii, kord naa. Ta on mulle kõige kallim ja ma armastan teda väga. Ma ei ole kitsi ka selle välja näitamisega. Ma tean, et ka mina olen talle väga tähtis. Alles viimasel aastal on ta hakanud iseseisvamaks muutuma, kuna läks eelmine aasta kooli ja pidi päeval üksi kodus olema. Muidu on ta aga väga minu küljes kinni. Kodus isegi õhtuti ta alati tahab teada, et kui tema magama läheb, kas mina jään siis veel üles. Nagu tahaks teada, kas ma valvan kodu seni kuni tema magama jääb...Mingid hirmud, millele ma pole jälile saanud. Üksi on jube raske mõnikord...
Nüüd paar kuud tagasi aga ma tutvusin ühe mehega, kellega u kuu oleme aga alles kohtunud ja seda ka ainult nädalavahetustel. Meil on koos väga hea olla, me oleme meeletult armunud ja mulle tundub esimest korda elus, et olen leidnud mehe, kelle kõrval tahaksin koos lapsi saada, neid kasvatada ja koos vanaks saada...elu lõpuni koos olla. Tema tunneb ka nii...Võimalik, et liiga ruttu aga me ju ainult unistame...Kooselust pole veel juttugi olnud loomulikult.
Minu pojaga on nad kohtunud vaid ühel korral. Mida ma aga pabistasin ja millest ka pojaga enne rääkisin pikalt, oli see, et ta ei lase meil omavahel üldse olla ega rääkida. Ma ei mõtlegi olemise all mingit amelemist vms aga lihtsalt õhtul kodus istumist ja juttu rääkimist. Terve päeva käisime mänguväljakutel ja tegime asju, mis lapsele meeldiksid. Õhtul kodus süüa ja kui me tahtsime pooleks tunniks kahekesi jalutama minna siis poiss protesteeris vastu ja kauples ja tingis kuni lõpuks oli nõus...Aga kui olime 5 min lubatust hiljem tagasi siis oli poja juba aknal, pisarad silmis...Ma tunnen end nagu mingi rongaema siis. Aga samas ka ahistatuna tema külge...võibolla pole õige nii tunda aga nii see on.
Mida ma peaksin tegema? Olen ju korduvalt rääkinud laosega, mida ma tunnen, kui ta meiega koos olles vingub iga asja peale, mida ei saa, kui kohe on pisarad ja mossis nägu kui ei lähe sinna, kuhu tema tahab (kõik lihtsalt pole ju võimalik). Ta saab aru ja lubab, et epab end viisakamalt üleval ja räägib kui midagi on, mitte ei vingu...aga ikka läheb kõik vanaviisi kui aeg sealmaal. Ma kardan, et kaotan selle mehe Ja lapsega ka suhelda ei oska...Mida ma teha veel saaksin, et päästa see olukord? Et saaks lapsega normaalselt läbi, ilma tülitsemiseta, mida tuleb nüüd juba iga päev ette, et ma saaksin olla õnnelik mehega, keda armastan ja ei peaks piinlikust tundma halvasti käituva lapse pärast....
ette tänades,
M.
Rõõm kuulda, et olete pärast pikka üksiolekut leidnud kellegi, kellega jagada oma elu ja "koos vanaks saada" - nagu kirjutate. Pikas perspektiivis on see kindlasti rõõmuvalmistav ka teie pojale - sest igale lapsele on suur asi, kui tema ema on õnnelik. Kuid hetkel, n-ö väikese perspektiivi sees elades, siin ja praegu olukorras, on seis muidugi veidi keerukas.
Iga muutus meie elus võtab energiat, tekitab vastupanu, ärevust ja stressi. See ärevus ja stress on väga vajalikud, sest aitavad meil ennast mobiliseerida ja seega paremini toime tulla. Liiane ärevus ja suur stress mõistagi teevad toimetuleku jälle keerukamaks. Praegu on muutuseärevust teis kõigis: pojas, teis endis, ilmselt ka uues elukaaslases. Mida teha, et olukord rahuneks ja kõik asjaosalised rahul oleks?
Kõigepealt on vaja aega uue olukorraga harjumiseks. Kirja järgi saan aru, et poeg on seni harjunud, et olete vaid tema päralt. Uus olukord tekitab temas palju küsimusi, eelkõige selle, kas ema teda ikka endisel määral armastab, kui armastab ka kedagi teist. Ta võib tunda ennast hüljatuna ja tähtsusetuna, väljavahetatuna. Kindlasti oleks vaja pojaga sel teemal rääkida, kinnitades, et ema armastus ei kao kuhugi.
Kindlasti peaksite püüdma aru saada, mida poeg mõtleb selles talle harjumatus olukorras. Selleks, et te ise pojast paremini aru saaksite, on hädavajalik teda kuulata. Kuulamine tähendab, et te keskenduste vaid teie kahe vestlusele, lükkate oma mõtted ajutiselt kõrvale ja püüate mõista. Kuna olete kaua kahekesi olnud, kuuluvad usalduslikud jutuajamised ilmselt teie suhte juurde ja see ei ole teile ületamatu ülesanne.
Teie poja vanusel poisil ei peaks olema keerukas mõista, et lisaks laste-vanemate suhetele on olemas ka teist laadi olulisi lähedussuhteid. Juhul kui neist asjust enne juttu pole olnud, on käesolev hetk hea võimalus seda teha. Püüdke oma seisukohti võimalikult siiralt ja lapsele arusaadavas keeles selgitada. Küsimustes, kus teie ja poja arusaamad lahknevad, võiksite püüda leida kokkulepete võimalusi. Suhted on ikka vastastikku peeglis, kui poeg tajub, et püüate teda mõista ja toetada, on ka temal suurem valmidus mõista ja toetada teid.
Kuna poeg on peagi üheksaseks saamas, võiksid tema eakohaste tegevuste hulka kuuluda ka suhtlemine sõprade, klassikaaslaste, trennikaaslaste ja teistega. Ehk olete nende nelja koosoldud aasta jooksul liialt teineteisesse kinni jäänud? Kummagi isiksuslikule arengule tulevad kasuks kontaktid väljaspool ema-poja suhet. Loomulikult on tähtis, et teie kahe suhe oleks lähedane ja usalduslik, kuid kummalgi teil on vaja enda ümber ka teisi tähtsaid inimesi. Nii pakub elu rohkem. Kas ka poisi isa võiks kuuluda tema suhtlusringi? Võib-olla kuulubki te lihtsalt ei maini seda oma kirjas. Igal juhul oleks see tore ja vajalik.
On vaja palju täiskasvanulikku tarkust, et teie ja teie elukaaslane praeguste eluülesannetega hakkama saaksite. Midagi ületamatut siin kindlasti ei ole. Kui hoolite üksteisest, peate lugu ka üksteise vajadustest ja püüate anda parima.
Ja lapsega ka suhelda ei oska...Mida ma teha veel saaksin, et päästa see olukord? Et saaks lapsega normaalselt läbi, ilma tülitsemiseta, mida tuleb nüüd juba iga päev ette, et ma saaksin olla õnnelik mehega, keda armastan ja ei peaks piinlikust tundma halvasti käituva lapse pärast....