Elame mehe vanematega ühes majas, erinevatel korrustel.
Mehel on ka vend, kes elab eraldi, aga kelle vanemad lapsed on igal nädalavahetusel vanavanemate juures st. ka meil, 1 kuune imik jäetakse koju.
Meil endal on ka kaks last, üks nendest poole aastane.Mõnes mõttes on hea meel, lapsel mängukaaslased omast käest võtta.Häirib mind aga see, et nagu mingit privaatust ei ole.Vahel tahaks ise ka nädalavahetusel puhata, aga koguaeg käib mingi trall, nad on parajas jonnieas ka.Joostakse mööda korruseid, karjutakse jne. Olen püüdnud märku anda, et meil on ka väike laps majas, kes ei taha sellist kõva kisa, aga see on minuti pärast unustatud.
Mehe ema küsib muidugi viisakalt, kas nad võivad meie korrusele tulla.Loomulikult olen lubanud, aga elamine pööratakse totaalselt segi.Väikse lapse kõrvalt on raske pärast lihtsalt koristada.
Kuidas oleks kõige parem olukord lahendada, et ei solvuks mehevanemad, ega lapsed.
Probleem on ilmselt Teie enesekehtestamise julguses. Rõhutate, et elate mehe vanematega koos. Kas mulle tundub, et püüate neile võimalikult palju meele järgi olla? Samas saan teie kirjast aru, et mehe ema küsib teilt, kas lapsed tohivad teie korrusele tulla. Kui teile see ei meeldi, siis nii öelgegi. Ärge oletage, et meheema teab, kuidas nad teile mõjuvad. Ta tõesti võib arvata, et lapsed teile seal meeldivad. Kui tunnete, et tahate neid vahetevahel koos oma lastega mängima, siis pange ajad paika. Mulle meeldiks, kui vennalapsed oleksid meie juures (ja siis sobiv aeg, kas kell .... kuni ... või siis ajaline kestus, näit. kaks tundi peale lõunat jne.). Kui teile tundub, et põhjenduseta keeldumine pole viisakas, siis tooge välja, mis põhjusel soovite neid aegu kehtestada. Näit. Mulle meeldiks, kui lapsed ei tuleks meie korrusele enne kella ...., sest soovime omaette ....hommikut nautida ja meie väike magab ka sellel ajal ja vajab rahu. Usun, et sellist soovi ei pane keegi küll pahaks.
