Ei oskagi kuskilt täpselt alustada... Tunnen end väsinuna, tülpinuna, miski mul ei õnnestu, viimase aja ebaõnnestumised saavad juba reegliks... Ei oska suhteid korraldada peres laste vahel, arusaamatused lähisugulastega, süütunne, keskendumisvõime kadumine - tunnen nagu see ei ole minu elu, et vaatan sada kui filmi...
Vajaksin abi, kuid ma ei oska oma probleemi ja vajadusi mõtestada - lihtsalt on tekkinud selline sasipusa, et kõik jookseb kokku.
Olen pinges ja pidevalt väsinud ning kurnatud.
Probleemidest siis - peres kasvab kaks eelkooliealist last, kes pidevalt kiusavad üksteist, ei allu käskudele ega keeldudele. Olen püüdnud nii "piitsa kui präänikuga" - olukord ei parane, ootan et nad sellest east välja kasvaksid. Peres on ka kaks peaaegu täiskasvanud last, keda pisikesed häirivad, sest majas on pidev lärm, asjad on kõik segi, väikesed sorivad suuremate asjades. Vanem tütar ütles mulle, et ta juba isegi vihkab väikesi lapsi. (olen temaga korduvalt rääkinud ja samas ta tunnistab, et peab perekonda tähtsaimaks oma elus, kui vaid tema asju pidevalt ei lõhutaks ja näpitaks.)
Tunnen, et pole seoses pisikestega ilmselt suurtele piisavalt tähelepanu pööranud (kuigi nendearvates on kõik OK!, aga mul on süümepiinad).
10 a. tagasi suri mu ema ja isa jäi üksi metsatallu... Sõitsime kõik need 10 a pea iga nädalavahetus teise eesti otsa, et talle toeks ja abiks olla - nii kui oskasime. Enne ema surma oli mu mehel sõnasõda minu isaga, kes mu mehe sõna otseses mõttes ... saatis. Õnneks mees leebus, ja suutis end alla suruda, ning unustada solvangud. Peale 15 aastat otsustas mu isa siis paluda andeks. Nüüd on andekspalumisest möödas 2 a. ja uus riid majas - lihtsalt inimestevaheline sobimatus. Nüüd ei taha ka mina oma isaga suhelda ja tunnen, et kõik need 10 aastat, kui kogu oma aeg ja energia sai talle pühendatud, on olnud suuremate laste arvelt.
Ma pole suutnud aastaid leida ka ühist keelt vennaga - oleme lihtsalt niiii lahku kasvanud.
Ma ei suuda enam pingutada, ma näen, et kedagi muud minu ümber see olukord ei häiri, vaid mina olen see, kes põeb.
Kuidas saada jälle "selg sirgu?" Olen otsustanud, et suhteid isa ja vennaga ma "parandama" ei hakka, esmatähtis on minu pere mees ja lapsed.
Millest alustada?
Tegelikult oletegi juba alustanud sasipuntra harutamist. Üksnes tõdemus, et oma pere ja lapsed on esmatähtsad on hea pidepunkt edaspidiseks. Samuti olete enda jaoks teinud olulist mõttetööd ja jõudnud selleni, et kõike ei jõua enda kanda võtta ja Teie enda vajadused ja väärtused on olulised. See aga ei tähenda, et oleksite hoolimatu ja osavõtmatu teiste lähedaste, sh isa suhtes. Näib, et olete juba nii mõnedki otsused juba teinud.
Oma peres olete püüdnud tähelepanu pöörata nii suuremate lastele kui väiksematele, kuid tunnete siiski end süüdi laste omavaheliste nääklemiste pärast. Küllap oleks kõigile parim saavutada pidevalt korduvates probleemides sellised kokkulepped, mis sobivad kõigile. Selleks on vajalik, et kõik asjaosalised saavad esmalt väljendada, mis neid häirib, millised on nende vajadused ning seejärel leppida kokku ühisreeglites, kus miski asi peab olema, kuidas seda küsida, millal miski peab tehtud olema, kes teeb, millal jne. jne. Et kokkulepped toimiksid on väga oluline koge pere osalus arutelus ning ise vastutuse võtmine lahenduste toimimisel. Probleemide lahendamisel on kindlasti kasu oskustest, mida on kirjeldatud raamatus Tark lapsevanem.
Iseenda jaoks raskeid olukordi, kus tunnete end sasipuntras ja kurnatuna, aitab lahendada kehtestamisoskus (Teie häiritus ja tunne mina-keeles), oma vajaduste eest seismine, nende väljendamine.
Head sasipuntra harutamist ja rõõmsamaid aegu.
