Masendav tunne tekkib ämma pärast...
Sai teine nüüd 50.a ja on kodune olnud vist 15.a. Mehega olen koos olnud 10.a ja ämmaga pole esimesest päevast peale läbi saanud. Ämmal on ka mingi invaliidsuse tase... osaliselt töö võimetu vist... kuna tal keskõrvas midagi jamasti.
Probleem siis selles, et ta on nii kohutavalt enesekeskne et see ruineerib meid mehega. Ämm saab kuigi palju invaliidsusega raha mis pole küll suur kuid ka mu mees on toetab teda igakuiselt korraliku summaga. Plus see, et ostab küttepuud, gaasi, remondi jaoks asju jne. Ämm aga kurdab koguaeg halba tervist, kuidas temast ei hoolita ja pidevalt on tal pseudoprobleemid. Inimesel puudub igasugune lugupidamine teiste vastu, otsustusvõime, tänulikkus. Põhi probleem on see, et koguaeg on ta haige... paha olla jne. Arstid ei pole tal kunagi midagi leidnud ja seega arvab inimene et on targem kui kõik arstid kokku. Majandada ei oska ja kurdab pidevalt mu mehele(oma pojale) kui raske tal on! Küll on naabrid lollid, küll keegi poes mõtleb temast imelikult, küll kuskil solvub klienditeenindaja peale jne. Külas käies pole midagi muud kui aint tema, tema, tema ja tema raske elu. Pidevalt soigub oma unistuste majast ja aiast... ja pinnib et me talle koera tooksime. Kui püüame talle selgeks teha, et koer nõuab pidevat hoolt ja hoolitsust ja koera järgi tuleks ikka õues tema järgi ära koristada vihastab ja ütleb:" aga teised ju ei tee miks mina peaksin!"
Samas tüütab ta mu meest päevast päeva tüütute kõnedega milles puudub sisu... ja kui me parajasti mehega sõidame linnas või kui mees koosolekul ja kohe kõnele ei vasta siis helistab ta nii kaua kuni meil närv mustaks läheb ja vastame. Kui püüame selgitada, et ma praegu ei saa rääkida ja et ma kohe kui saan helistan tagasi siis ei lase ta sellest end heidutada ja lobiseb edasi. Oleme püüdnud mehega rääkida temaga nendel teemadel, siis ta pilk klaasistub ja ta ei tee kuulmagi... on ainult mossis ja solvunud, et teda kritiseeritakse... me oleme alati püüdnud rahulikult ja leebelt asja arutada aga inimene on kohe trotsi täis... Mees on mul juba hulluks minemas ja läbi omadega.
Ämm saab iga kuu rahaliselt 6000.eeku ja peab maksma vaid vee ja elektri eest( kusjuures need summad ei ole suured a´la 100eeku) ja loomulikult toidu eest ja ikka suudab ta poolest kuus uuesti raha küsida.
ise püüame läbi ajada kuidas saame ja samas mehe ülikooli maksta ja veel raha koguda et 1toalisest uberikust üüri korterist välja rabeleda ja lõpuks oma elamine saada siis ämmal on jultumus veel prigiseda kui raske tal on (elades 3toalises omas korteris) see kõik lööb meis mehega aegajalt rivist välja kui ema taas endast märke ilmutab... no mida teha?!?!
Teie kirjast võib välja lugeda, et olete koos mehega ämma heaoluks teinud kõik endast oleneva, kuid abisaaja on endiselt rahulolematu. Tegemist on 50 aastase naisterahvaga, kes on oma tervisliku seisundi tõttu aastaid pidanud kohanema teistsuguse elukorraldusega (eemal erialasest tööst ja sellega kaasnev vähesem sotsiaalne suhtlus, enesetäiendamis- ja -teostusvõimalused jms).
Kui te kujutaksite ette ennast sarnases situatsioonis (ämma oskused, teadmised, suhted, võimalused), kuidas võiksid näha välja Teie päevad sellisel juhul? Sellise mõttemängu eesmärgiks pole mitte õigustada ämma käitumist, vaid paremini mõista selle inimese olukorda. Võimalik, et ämmal diagnoositud haigus (või sellega kaasnevad psüühilised probleemid/häired, nt depressioon vms) on see, mis mõjutab tema käitumist ja tundemaailma ning ei lase tal ümbritsevast rõõmu ja naudingut tunda. Arvestades, et tegu on siiski 50 aastase prouaga ja tegu pole 100% töövõimetusega siis üheks lahenduseks tekkinud olukorda muuta oleks rehabilitatsiooni meeskonna toel aidata leida sobiva koormuse ja tingimustega töökoht ning sinna juurde toetus ja motiveerimine vabaaja- ja lõõgastavate tegevuste leidmisel. Selliseks elukorralduse muutuseks passiivsest-aktiivsemaks peab muidugi ämm ise ka valmisolekut ja tahet ilmutama. Samuti jääb kirjast mulje, et ämmal on raskusi finantsilise planeerimisega, kirjeldatud summaga peaks olema üksinda elaval inimesel võimalik suhteliselt ladusalt toime tulla. Siin ehk kuluks ära praktiline abi - kui ei suuda toime tulla rahaliste vahenditega siis oleks vajalik selles osas uurida kulutuste struktuuri (millele kulub, kui palju jms).
Kirja lugedes tundub, et abistades ämma olete mehega unustanud iseennast ja oma vajadusi. Siinkohal soovitaks kasutada kehtestavad sõnumid ning järjepidevust nende edastamisel. Enesekehtestamine on oma vajaduste ja enda füüsilise/emotsionaalse ruumi teadvustamine teisele osapoolele ning selle kaitsmine. Kahjuks ei laabu alati kehtestavad situatsioonid pingevabalt. Raske on see mõlemale osapoolele see nõuab mõlemalt osapoolelt empaatilist suhtumist.
Seega siis - võtta eraldi aeg, istuda kolmekesi laua taha ja rääkida sellest, mida teie tunnete kui ämm sellisel moel käitub. Eesmärgiks pole edastada sõnumit ühisrinde ja/või ähvardusena, vaid avaldada oma mõtteid ja anda mina sõnumiga märku kui raske teil selles olukorras on olla. Ühelt poolt väljendada siis oma hoolimist ja valmisolekut abistamiseks, kuid seejuures väljendades ka selgelt oma vajadusi ja ootusi.
siis ämmal on jultumus veel prigiseda kui raske tal on (elades 3toalises omas korteris) see kõik lööb meis mehega aegajalt rivist välja kui ema taas endast märke ilmutab... no mida teha?!?! 