Hea meelega loeks ka teiste arvamust järgneva plaani kohta.
Nimelt on mul lähiajal kavas osta endale lõpuks päris oma korter. Elama asuksin sinna koos oma elukaaslasega, kes küll nädala sees viibib enamasti komandeeringutes mujal Eestis ja ka minu 84 aastane vanaema. Keegi ei sunni ega kohusta mind teda enda juurde elama võtma, kuid mulle endale tundub see idee päris hea. Praegu on ta sundüürnik ja meie pere peab talle nii või teisiti uue elamise otsima ja puht juhuslikult tekkis ka minul just nüüd võimalus korter muretseda. Vanaema ise on täiesti mõistusejuures, tervis on tal ka suhteliselt hea ja kaasaja eluga hoiab ta ka ennast pidevalt kursis, siiski poeb hinge vahel väike kahtlus, kas see ikka on õige mõte!? Kas meie kooselu oleks ladus? Tema ise on sellest ideest vaimustuses ja nõus kasvõi kohe kolima hakkama ja ta on nõus oma viimsed rahad mulle loovutama, et ta ainult saaks ka laenu tagasimaksmisel abiks olla. Samuti on plaaniga nõus minu elukaaslane, kes on ise pärit suurest perest ja ei tee sellest mingit probleemi, et me seal korteris päris omaette olema ei hakka. Nii ma kaalungi ühte ja teist varianti ja ei ole lõpliku otsuseni ikka veel jõudnud. Ühelt poolt oleks ju väga kena pakkuda vanainimesele mugavaid elutingimusi ja tema rahaline toetus oleks ka väga teretulnud... Teiselt poolt ma natuke pelgan seda, et äkki me ei klapigi kokku elama jne.
Kui kellelgi on kogemusi sarnaste olukordadega, siis hea meelega loen teie kirju ja kuulan nõuandeid!
Oht, mis sellega kaasneb võib olla, et vanema põlvkonna inimene võib tunda heatahtlikku vajadust võtta vastutust ja rolli perekonna juhtimise eest. Kui selles osas on kõik selge, kes on nn perekonnapea ei tohiks tekkida probleemi.
Mis tahes perekondlikus koosluses kus jagatakse ühte füüsilist ruumi tuleb kõigi vajaduste, arvamuste, mõtetega arvestada. Vanuse erinevuste tõttu võivad olla inimeste vajadused eluruumis väga erinevad. Tülide põhisisuks on tihti individuaalsed vabadused ja otsustuspädevus (millised vabadused ja vastutused kellelgi jäävad) sh ka väiksed olmelised tegevused (näiteks kes, millal magama läheb, vannis käib, süüa teeb, telekat vaatab jne). Et kujutada paremini olukorda ette võiks läbi mõelda igapäevase elukorraldustsükli, mis kõigil pereliikmetel on ja kuidas see kokku sobitub. Kui tugevaid ristumisi ja vastandlikke harjumusi oluliselt ei esine siis võiks kooselu olla kõigile tore kogemus. Kui lahkehelid (mis ilmnevad ka nagunii kahestes kooslustes, väikestest konfliktidest argielus paraku pole alati pääsu) ilmnevad siis on oluline kohe asjad selgeks rääkida ning seejärel on võimalik eluga sujuvalt jälle edasi minna.
ja ta on nõus oma viimsed rahad mulle loovutama, et ta ainult saaks ka laenu tagasimaksmisel abiks olla. Samuti on plaaniga nõus minu elukaaslane, kes on ise pärit suurest perest ja ei tee sellest mingit probleemi, et me seal korteris päris omaette olema ei hakka. Nii ma kaalungi ühte ja teist varianti ja ei ole lõpliku otsuseni ikka veel jõudnud. Ühelt poolt oleks ju väga kena pakkuda vanainimesele mugavaid elutingimusi ja tema rahaline toetus oleks ka väga teretulnud... Teiselt poolt ma natuke pelgan seda, et äkki me ei klapigi kokku elama jne.