Elame hetkel minu mehe vanematega,vanem tütar 3.5a ja beebi 2 kuune,nagu näha hiljuti sünnitasin ja peale selle muutus minu vanem tütar.Kogu aeg on vanaemaga,kuigi ma püüan ikka talle ka aega pühendada,kallistame,musitame jalutame,selle ainukese aja jooksul olemegi koos,nii kui kodus oleme mina olen nagu tühi koht,kõik mis talle ütlen või keelan,lõpeb hüsteerikaga,kohe jookseb vanaema juurde et too teda hellitaks,ta ju lubab kõike,minu sõna võrdub NULLIGA,olen murest murtud,mõtlen et mida ma tegin valesti.
Varsti on veel kolimine meie uue kodusse ja ta ütleb,et meiega ta ei tule et jääb elama vanaemaga.
See on õudne minu jaoks,ma ei tea mida teha,ja kui tõesti tuleb tüli selle kolimisega.
Andke äkki keegi nõu.......
Näib, et tütrel on olnud raske kohaneda beebi sünniga perre. Nüüd siis olete üsna mures, et üks muutus, so kolimine, on veel ees ja juba praegu ilmutab tütar sellele vastuseisu. Seega soovib ta säilitada praegust elukorraldust, mis pakub talle heaolu ja kindlustunnet. Kui emal on uus beebi, siis loomulikult on ta väga hõivatud ja sageli on vanaemadest suur abi. Praegu näib aga, et vanaema on saanud lähedasemaks ja muutunud teatud mõttes ka ema asenduseks. Kindlasti pole see päriselt nii ja ema on ikka ka kallis ja oma, kuid selge on see, et vanaemast loobuda oleks praegu tütrele väga traumeeriv.
Niisiis, võib oletada, et tütar vajab jätkuvalt vanaemaga koosolemisi ja hea oleks talle seda ka võimaldada, ka siis kui uude kodusse lähete. Enne oleks hea proovida oma suhteid tütrega lähendada. Üheks peamiseks abinõuks on kindlasti see, et võtta rohkem aega just temaga ainult kahekesi olemisteks. Laps vajab hetki, mil oleksite ainult tema päralt ja see oleks aeg, kus midagi koos teeksite ja ta saaks teiega ka jagada oma emotsionaalset maailma, st elamusi ja tundeid (nt ka lohutada, kui ta on kurb, hellitada, kui vajab õrnusi jne.), rääkida oma tegemistest, mängudest, jutustada, küsida jne.
Toredaid koosolemisi ja head kohanemist uue koduga!
