Minu meessõber elab lapsepõlvest saati kuni tänase päevani oma ema majas. Isa on surnud ja ta on ainuke laps. Kui me olime sõbraga juba üle kahe aasta tuttavad, kutsus ta mind enda juurde elama ehk siis tema ema majja. Probleem mõistagi selles, et sõbra ema ei salli mind. Juba alates esimestest kordadest, kui sõbral lihtsalt külas käisin, näitas tema ema väga selgelt ja teravalt välja mida ta minust arvab. Vaatamata tema põhjendamatu halva suhtumise pärast, olen suutnud seal elada juba 3 kuud. Lisa probleemi tekitab asjaolu, et ema ei ole vaimselt terve inimene. Arstide poolt antud täpselt diagnoosi ei tea. Vaimselt ebastabiilne. Üks tühisematest haigusnähtudest on ettearvamatu käitumine, mis väljendub selliselt, et mõni päev ja hetk võib ta mind süüdistada absoluutselt alusetutes asjades ning sõimata väga inetute sõnadega ning järgmine päev räägib rahulikult, üritab olla sõbralik, tahab arendada jututeemasid jne. Kuid kahjuks on see vaid aja küsimus mil ta taas näitab oma tigedamat palet. Oleks et siis asja eest mida ma tõesti teinud olen, kuid ei. Ise ei ole ma teda vastu sõimanud ega halvasti öelnud. Tema käitumine on viinud mind nii kaugele, et ma omalt poolt ei püüa teha midagi, et temaga kuidagi lepitust leida või talle meeldida püüda, sest ei näe sellel mingeid tulemusi ega mõtet, vaid ma lihtsalt ei tee temast välja. Ja kui ta ka küsib midagi vastan võimalikult napisõnaliselt ning lahkun tema seltskonnast. Pinget on tunda. See on äärmiselt ebameeldiv ja väsitav.
Suhted sõbra emaga pole just kerged, kuid tahan oma sõbraga väga koos elada. Kuna see maja on veel ka minu sõbra kodu , kuigi maja kuulub emale, siis kas minul on üldse õigus seal tema juures elada/kas mu sõbral on õigus lasta minul seal elada?
Kui vastata kirja lõpus toodud küsimustele lühidalt siis see on kokkulepete teema, kas selline õigus teiste asjaosaliste poolt antakse või mitte.
On väga raske suhelda, veel enam elada koos, inimesega kelle suhtlemine on ettearvamatu. See on objektiivselt väga raske olukord. Kui Teie sõbra ema tavapärasest erinev käitumine ja emotsionaalsus tuleneb mõnest psüühikahäirest, võiks pidada nõu psühhiaatriga. Teades psüühikahäirega inimese emotsionaalseid erivajadusi oskaks eriala ekspert Teid nõustada millised oleksid tõhusamad suhtlemismallid ja infovahetusviisid suhtlemisel, mis tekitaks mõlemale osapoolele vähem pingeid. Haiglaslikult käituva inimese käitumine ei allu tihti loogika reeglitele, seega oma käitumist mõneti kohandades võib saavutada märkimisväärse efekti.
Eesti vanasõnal Kaks naist ühte kööki ei mahu on oma tõetera sees. Meie kultuuriruumile on üsna omane, et vanemate ja laste pere ei ela koos. Kui tuua võrdlus Lõuna-Euroopa kultuuriruumiga siis on selgelt näha, et seal on vastupidiselt meile traditsiooniks erinevate põlvkondade kooselamine. Samas on väga selgelt paigas, selle SUURE perekonna juhid - kes on peremees ja kes on perenaine. Kõige vanem naisterahvas annab oma majaperenaise rolli üle vanuselt järgmisele naisterahvale, kui ta ei ole võimeline enam oma rolli täitma.
Siin kirjas toodud kirjelduse põhjal võiks arvata, et probleemi põhjus võib olla ebamäärane rollijaotus - Kes olen mina selles majas (millised on minu õigused ja kohustused sellest rollist tulenevalt)? Millises rollis on minu sõbra ema? Sama võib küsida sõbra ema, sest endine perekooslus Teie majja elamisega asudes muutunud.
Võtmeküsimus siinkohal kindlasti see, milline on Teie sõbra enda vaade kujunenud olukorrale ja tema seisukoht nendest rollidest. Kas teie vaated sellele olukorrale on sõbraga sarnased või mitte.
