Mis te arvate, kas vanavanemad (ehk siis minu äi ja ämm), kes oma laste suhtes tegid ära vaid kõik hädavajaliku nende heaolekuks ilma 'liigse' armastuse ja hooleta, muutuvad, kui lapselapsed sünnivad? Mu sõbrannal näiteks oli oma ämmaga selline hea juhus hoolitsevuse poole.
Ei tahaks küll, et mu praegu veel kõhus olev laps vaid linnas konutaks, aga hetkel tundub küll, et oleks ülekohus, kui neile mõneks nädalavahetuseks oma pojakese jätaks.
On teil ehk mõni positiivne kogemus vanavanematega, kes paremuse poole muutusid peale lapselapse nägemist? Oleks rahustav kuulda.
Kas Sa tead, et kõik suhted on vastastikused? Kui Sina oled ämma-äia suhtes tõrjuv, vaevalt, et nemadki eriti suurt ja ülevoolavat rõõmu Sinu ja tulevase ilmakodaniku suhtes üles näitavad. Juhtub Sul aga olema tarkust rõõmustada kas või ainult selle üle, et Su lapsel üleüldse vanavanemad olemas on, läheb ülejäänu ise paika. Naudi suhteid erinevate inimestega, õpeta last ootama kohtumist vanavanematega, vea lapsega mõni kriips paberile memme jaoks ja rõõm on vastastikune. Vanavanemad armastavad lapslapsi teisiti, kui omasid, sest lapselaps on kingitus.
no minu puhul pole küll tegemist ämma-äiaga, kuid mu oma ema-- samuti kasvatas meid nii-öelda karmilt, ei mingeid hellitusi (meid oli 4 last ka 1-aastaste vahedega), ainult üks mähkmete pesemine jne. noh, jäin rasedaks, siis öeldi kohe, et ei hakata mingit vanaema mängima. nüüd poiss 3-kuune ja ema käib muudkui ninnu-nännutamas, ei suuda oodata, millal temaga kahekesi olla saab. ütles kohe otse, et lapselaps on ikka palju armsam kui omad olid.. njah, praegu saab ta veel nutva lapse kohe minu sülle anda. vanaemaks olemise võlu pidigi selles olema- kui laps jonnib, siis anname ema sülle jälle
asi tegelikult lihtne
oma lastega on lisaks rõõmudele ka mured - toit, riided, kasvatus jne
lastelaste muredega tegelevad aga rohkem nende vanemad.
hea näide - mu vanemad armastavad mu last vägaväga, neile meeldib temaga tegeleda, aga kui tal kõht tühi või mähe must, antakse laps minu kätte. Kui lapsel tuju hea, siis tahavad kõik teda hoida, kui aga nututuju, siis hoitakse eemale (no mitte päris nii, aga ikka emme kõige tähtsam)
Lastelastest on seega rõõmu ja pealegi ei pea nendega 24/7/365 tegelema. Oma lapsi ei saa lükata kellegi teise kaela peale (va lühikeseks ajaks).
See siis on üks teooria vanavanemate armastusest lapselaste vastu
nu meil psühholoogia õpetaja väitis et vanaemad-isad suhtuvad lastelastesse seepärast teistmoodi et nemad ei pea vastutama nende eest. selles mõttes et last tegelikult kasvatavad ikka ema-isa, vanavanemate kätte antakse väiksena paariks tunniks, suuremana paariks päevaks. neil ei lasu siis sellsist vastutus koormat ja seepärast kipuvad ka rohkem hellitama lapselapsi!
ma ise sünnitan nüüd 19 aastasena lapse ja ema ei jõua ära oodata kuni saab lapselast oma sülle.kuigi nad kumbgi isaga seda heaks ei kiida et ma nnii vara lapse saan aga samas ikka nii õnnelikud lapselapse üle!!!
Raske öelda , kuidas teie äi - ämm teie lapsesse suhtuvad. Iga inimene on erinev ja seega ka käituvad nad erinevalt. Tavaliselt vanavanemad hellitavad emade meelest lapselapsi liigagi, sõltumata sellest, kuidas oma lastega oldi. Vanaemad, -isad on selleks ajaks oma tormilise nooruse seljataha jätnud ja rahunenud. Siis on ka selged elu põhiväärtused, ehk, et tähtsad on lapsed ja nende lapsed. Pealegi on lapselapsed ju kahekordselt armastatud. Nad on armastatud laste armastatud lapsed. See on nagu armastus ruudus (kui matemaatiliselt läheneda). Isegi siis , kui tundus, et oma lapsi eriti ei armastatud, tundsid vanemad nende suhtes kiindumust ( ma usun nii). Pole lihtsalt kombeks oma armastust väljendada. Arvan küll, et ärge sellepärast muretsege, kuidas lapsesse suhtutakse. Oluline on, et teie ise jaksaksite oma last armastada ja hoida. See on nüüd teie kohustus ja proovige olla selline ema, et teie minia kunagi ei peaks nii küsima, nagu teie praegu.
Täpselt sellel teemal olen juba mitu korda oma vanematega rääkinud - vahe, mis on laste ja lastelaste tunnete ja hoolitsemise vahel.
Minu vanemad on väga toredad, oleme lähedased. Kuid nüüd on nad lapselapsest vaimustuses. "Oma lapsed kasvatasime üles, nüüd on aeg puhata ja hellitada võsukesi. Saame teha tasa kõik selle, mis tundub, et õigel ajal oma laste puhul tegemata jäi või poolikuks jäi. jne"
Saan oma vanematest aru ja tunnen sellest rõõmu.
Kuid ämm-äi võtsid mu alles siis "omaks" kui laps süles sinna läksime. Nad ei ole halvad inimesed, kuid paistis, et ma pole nende arvates see "õige". Nüüd on nad kas leppinud olukorraga või muutis lapselaps tõesti nende suhtumist.
