Minu mure tundub nii väikene ja nagu polegi mure .Aga minu hing ei anna ikkagi rahu .
Ma sooviksin ,et ämm suhtuks minu pisi tütresse natukenegi vanaemale omasemalt .Raskeks teeb minule suhtumine lapselapsesse see ,et elame ämmaga koos ühe katuse all ,käime päevast päeva külg külje kõrval ,meil on ühised söömaajad ,ühised tegemised koduaias .Kuna tüdrukutirts on praegu sellises eas (3,6 a.) ,et küsib kõiki asju ja kõige kohta ,on hästi liikuv ,vahel ka kolme aastase lapsele vastavalt jonni tujudega .On päevi kus lapsest käijakse mööda nagu õhust ,keda ei märkata .Meil puuduvad vestlusesd lapselapse ja vanaema vahel , mängimisest rääkimatta .Vahel on tüdruk pugenud vanaema sülle ja ämm ta tõesti ka sülle võtnud . ( see on nii armas vaatepilt ,et mul on isegi pisar tulnud )Kõige kurvem minule ongi see ,et vanaema armastus on kandunud meie koerakesele ,kes on tõesti pere lemmik .Täna tuli hommikul tüdrukutirts jooksuga mammale vastu ,kes oli just koju tulnud ,ütles ilusti " tere mamma " ,ämm ütles küll vastu " tere " aga samas kohe pöördus koera poole ja ütles koerale "tere minu kallike "Ei ma pole kohe kindlasti armukade koera peale (ma hoian teda ka väga )
Olen kuulnud ,et ämm on teistele öelnud ,et ta on armas laps ,aga on ära hellitatud .Hellitatud ta kohe kindlasti ei ole ,ma pole kunagi tema jonnitele järgi andnud (ei tea lapsi kes poleks elus jonninud -on ju ka nendel pahad tujud ),me teretame ilusti hommikul , sööme söögilauas korralikult ja pärast ütleme tänan , me korjame asjad ära kui mängimine on lõpetaud , poes pole kunagi probleeme ega jonni ,kui ema ka midagi ei ostnud .Ühesõnaga vabakasvatus täielikult puudub ja kohe kindlasti ei tee laps seda mida teha ei tohi. Aga ämma poolt oleks keelamisi palju rohkem -ei tohi koera kiusata ,ei tohi lilli aiast võtta ,ei tohi palli lille peenrale visata ,ei tohi ise marju korjata ,ei tohi söögilauas mängida ,ei tohi segada kui ämm filme vaatab ,ei tohi külmkapiust lahti võtta ise (kartes ,et äkki jääb lapsel uks lahti ) jne .Aga minu jaoks on selline kasvatus meetod juba sõjaväe stiilis ja tütarlapsele ei saa nii ranget korda küll kasutada (ämm on kasvatanud ülesse kaks poissi ja ka minul on eelnevalt tüdrukule kaks poissi)Ämm on korduvalt öelnud ,et tema on poistega harjunud ja ei oska tüdrukuga olla .Kas tõesti on see põhjus miks ta lapselapsest nii vähe hoolib või arvab ta tõesti et laps on ära hellitatud.
Ei, meil ei ole peres mingit kana ämmaga kitkuda ja tegelikult on kõik suhted nagu korras aga see eelnev toimub kõik minu sees .Ma pole iial selline kes ütleb midagi välja (eks ikka kodurahu nimel )aga nii tahaksin oma mina ka maksma vahel panna ja öelda et ka minu kasvatus stiil on õige (sest ka minul on kasvatatud kaks toredat poissi )
Üks igati segane jutt sai .Aga tahaksin teada kas ka teil on selline olukord ,kus ämm hoiab lapselapsest eemale -tistantsi .
Mis olete siis teinud .
Minule küll suht keeruline olukord või näen tõesti tonti seal kus seda pole (nagu abikaasa ütleb )
Kui võimalik siis koli oma elamisse.Igal perel on oma elustiil ja ämm ei viitsi lihtsalt tüdrukuga tegeleda.Koeraga on mugavam - ta allub paremini käskudele kui inimlaps.
Arvan, et su mees ei taha kolimisest kuuldagi, sest teda on kasvatatud käskude - keeldude maailmas kus oma mõtlemine on tagaplaanil ja ema vajadused esiplaanil. Nüüd on sinu kord mõelda kas tahad nii edasi elada või hakkad ennast kehtestama ja oma häält ka peres kuuldavale tooma.Kodurahu huvides vait olla ei ole su närvidele just väga hea variant.
See on igati mõistetav mure, mida olete oma kirjas jaganud. On ju loomulik, et soovite lapse ja vanaema vahelisse suhtesse emotsionaalset lähedust. See on igati armas ja hooliv ka vanaema suhtes ning tegelikult on see kogu perele rikastav, kui jagatakse tundeid ja lähedust. Range kord ja jäigad kasvatusvõtted pole kindlasti eesmärk omaette. Soovime ju vanematena, nii ka Teie, et lapsed oleksid õnnelikud ja rõõmsad. Kord ja selgus, mida tohib, mida mitte, on oluline selleks, et arvestada üksteisega ja kujundada kohustunnet ja vastutust. Ja kindlad reeglid ja kord pole sugugi vastuolus sellega, et väljendame oma emotsionaalsust, nii õrnust ja hoolivust kui ka pahameelt, kui miski häirib.
Võimalik, et vanaema jaoks ärahellitamine tähendab õrnuseavaldusi ja lapse soovidega arvestamist, talle rõõmu pakkumist. Kui ollakse rangema korraga harjunud (kasvatus oma varasemast perekonnast), siis sageli ollakse kontrollivamad ja jäigemad ka emotsionaalses mõttes. Oletan, et teie pere vanaema on harjunud oma tundeid vaos hoidma ja mitte välja näitama. Enda kohta väidate, et Te ise pole ka see, kes midagi välja ütleb. Ometi saan aru, et soovite oma peres midagi muuta, et suhted oleksid emotsionaalsemad ja vabamad. Kuidas on Teie valmisolek avada ise end rohkem ja väljendada oma mõtteid, arusaamu, ootusi ning tundeid? Jagada oma elamusi, nt heameelt ja rõõmu kui vanaema on midagi toredat teinud või avatum olnud. Algus on kindlasti raske, kuid see võib innustada ka seni kinniste inimeste eneseavamist ning vastastikused suhted avarduvad märgatavalt. Sobival hetkel väljendage siirast huvi vanaema arusaamade ja kogetud kasvatusstiili kohta ning uurige, kuidas ta peab õigeks lapsi kasvatada ning mida peab õnnestumiseks. Kui ta kogeb, et olete tõesti siiralt huvitatud ja tunnustate, seda mis on temalt positiivset õppida, siis on võimalik, et ta hakkab ka Teie kasvatusstiili usaldama ning saate oma arusaamu väljendada.
Mis on aga veel väga oluline, kui on suur pere ja mitu põlvkonda koos – heade suhete korral pole vaja omavahel võrrelda, kumb stiil on parem ja õigem. Vaevalt, et leiate sellele ühese vastuse ja samas saavutate lähedased suhted, keegi peab siis justkui taanduma. Teie loost ei ole sugugi põhjust arvata, et Te omavahel parema stiili pärast võistleksite, see on pigem üldistatud mõtteavaldus. Sageli on küsimus ka kaasamises - mil määral soovib vanaema ja kuivõrd Teie ise, et vanaema oleks kaasatud lapsega tegelemisse. Mida rohkem osalust ja tegelemist, seda suurem ka hoolivus, mõistmine ja lähedus.
Niisiis, kui Te olete kogenud, et laps on rõõmus ja tubli ning suhted teie vahel on toredad, siis usaldage oma sisetunnet, et Teie ise teate, mis on parim Teie lapsele. Ja lõpuks, pole vaja, et oleksite ideaalne ema, vaid piisavavalt hea, hooliv ja armastav ning seda ei pea kellelegi tõestama.
Julgust muutusteks suhetes vanaemaga.
Aituma kiire vastuse eest.Kui esimesele vastajale vastata ,siis ära kolimine ei tule kõne allagi .See oleks lihtne lahendus ,aga meie puhul ei lähe arvesse .Nimelt on maja siiski meie oma ,aga ostsime selle vanavanemate abiga (kes müüsid oma korteri selle nimel )Ostu ma ei kahetse ,sest oma maja oli meil nii suur unistus ,et kokku kolimine oli maja igatsuse kõrval nii tühine .
Minu suur viga ongi selles ,et arvestan liialt teiste inimestega -" ei tea mis ta arvab ,kui ma nii ütlesin " Otseloomulikult on mul oma arvamused ,aga kasutan neid enamus laste ja ka abikaasa peal .Nii raske on ümber ka õppida ,sest ega tegu polegi enam väga noore inimesega (ikka ennast mõtlen )Aga kirja lugedes sain aru ,et olen tõesti ise ka vigu teinud .Ausalt öeldes ei ole ma tüdrukut eriti palju vanaemale hoida jätnud ,ta käib meil alati kaasas (vana inimeste laps nagu ta on )või on vanemad vennad teda hoidnud ( mida nad on hea meelega teinud )Eks see vähene vanaemale usaldamine ole ka jälle teemal - mis siis kui tüdruk midagi halvasti ütleb ,või hakkab jonnima või segab vanasi mingis töös -mida nad siis mõtlevad .Ma isegi olen enda peale kuri , et ma nii palju põen igasuguseid asju ,aga teha ka ei saa midagi .
Aga üks asi on muidugi veel miks vanaema rangemat meedotit kasutab ,ta nimelt on ise ema armastusest ilma olnud , ta kasvas lastekodus .Ma ise arvan ,et see võib mõjutada ,sest eks ta hinges ikka vaatab ,et ma oma silmatera armastan ja hoolin .Ja võimalik ,et ta oma tundeid ei oska näidata .
Ma püüan ennast kokku võtta ja mitte iga "tühise "asja peale mõelda ja mitte igast asjast välja ka teha .
meil peaaegu samasugune mure.ämm oli kohe alguses negatiivselt meelestatud,et otsustasime veel ühe lapse saada(neljanda siis).Teised lapsed juba tublis teismeliseeas ja loomulikult ka käituvad nagu norm teismelised ikka.Midagi halba ämm ka ei öelnud aga noh-igakord pole sõnu vajagi-kehakeel ütleb rohkem.Tibu sündis 2,5 kuud enne õiget aega ja see oli jälle ämmale 100 korda suurem probleem kui meile endile---no ikkagi tema poja laps ja äkki ENNEAEGNE!Kolme vanema lapsega on ta väga palju tegelenud,pakkus ennast kogu aeg hoidma ja võttis neid enda juurde,aga tillu saab nädala pärast aastaseks ja parimal juhul on vanaema teda 10 korda näinud-kui võtan lapse kaenlasse ja näitama lähen.Isegi katsikul ei käinud,tea kas lapse sünnipäeval suvatseb ennast vaevata....Mingist hoidmisjutust pole mõtet unistadagi-talvel oli vaja matusele minna-palusin ja loomulikult polnud võimalik.Veidi hiljem olime pulma kutsutud-jälle palusin-taas kord liiga palju tööd ja tegemist,nüüd enam ei palu.....Võib olla isegi mõistaksin,kui lapsel oleks mingi puue või haigus,et kardab ja ei saa hakkama,aga tirts nagu purikas-igati ealisena arenenud.
NO kurb on.....
vastaksin kui vanaema, eriti viimasele kommentaarile. oleme peaaegu üles kasvatanud-koolitanud neli last. (2 viimast keskkoolis). see on olnud 30 aastat kestev pidev protsess ja kestab veel vähemalt viis aastat. vanemal pojal on nelja aastane tütar, keda väga armastame. kuid ometi ei oleks ma ennast kujutanud tema titaaegsesse kasvatusse sekkumast. mõtlesin hirmuga 46 aastaselt, et kui nüüd hakkaks kõik otsast peale...ei ole enam seda jõudu ja jaksu, ka närvikava on väsinud ja pensionini peab veel 15 aastat töötama. ma ei õigusta konkreetseid juhtumeid, püüan asja valgustada teise külje pealt. praegu tulen suvel 4 aastasega toime, huvitav kogemus, aga igal õhtul olen väga väsinud ja just vastutusest. loen pereajakirju, õpin Gordonit jne. et olla hea ja kaasaegne vanaema. kui nüüd tuleks neid lapselapsi igal aastal, kas ma ikka jaksaksin. oletame, et kõik neli otsustaksid nelja kasuks??? ja varsti tuleb mul hakata oma emale appi, kaheksakümmend pole enam kaugel. praeguse aja lapsed pole aga enam need, kes 20 aastat tagasi. ütlesin selle südamelt ära, nüüd sõidan ikka jälle lapselapse juurde, jube kui laps peab suvel lasteaias käima.
jah-ainult,et meie laste vanaemal pole rohkem lapselapsi kui meie neli ja ei tule ka rohkem...
samas-teisel vanaemal on kokku 15 lapselast,vanust kovasti rohkem kui ämmal aga ometi jaksab ta kõigist neist hoolida....
arvan ikka et see on suhtumise küsimus.
hmm, ma küll alles 30 ja pole ämmaks veel saanud, aga oma lapsel ei luba ka palli lillepeenrasse visata ja koera kiusata. selgub, et tegu sõjaväelise kasvatusega ...
pikka lugu siin polegi. juba esimesed read kirjeldasid mulle lastekodulapse olemist. ja nii oligi!
nii et jäta vanaema rahule! ole õnnelik ja imetle teda! kasvada üles vanemateta, kasvatada üles kaks poega ja siis oma vara poja perele pärandada, elada ühe katuse all teise perega - temas on imetlusväärset altruismi.
ja siis veel nõutakse talt loomuvastast nunnutamist. l o o m u v a s t a s t. palun, palun ära nõua üheltki oma pereliikmelt loomuvastast käitumist.
