Isa enam pole ja emaga on ainult üks arusaamatus teise otsa. Olen küll püüdnud sallivust näidata aga nüüd on asi juba nii kurb, et ei taha koju minnagi, teades mis seal ees ootab-näägutamine ja süüdistamine.Tegelikult selleks põhjust pole. Kas ma peangi elu lõpuni elama sellise tundega,et vanematest midagi head meenutada pole. Tahaks ema juurde minna ja rääkida aga sellest ei tule midagi välja.
Saan aru, et olete oma suhete üle emaga õnnetu.
Arusaadavalt on keeruline olla omalt poolt salliv ja mõistev, kui tundub, et ema poolt mõistmist ei ole. Tihti võib juhtuda, et emaarmastus väljendub pidevas manitsemises ja nagu te oma kirjaski ütlete - näägutamises. Mure oma lapse tuleviku pärast on vahest nii suur, et kipub varjutama õnnetunnet oma lapse tegude ja saavutuste üle.
Püüdke siiski rääkida oma emaga ja väljendada talle oma tundeid seoses tema käitumisega. Minge ema juurde ja proovige näiteks nii: "Ema, ma olen mures. Kui ma räägin Sulle oma ... (nimetage see juhtum või sündmus, millest talle rääkisite) ja Sa ütled mulle ... (mida ema teile ütles), siis ma tunnen end õnnetuna (öelge täpselt see tunne, mida teie tunnete selles situatsioonis). Tunnen, et minus kaob soov Sulle oma juhtumistest rääkida."
Mida konkreetsemalt räägite sellest situatsioonist, seda tõenäolisem on, et ema teid kuulab ja mõistab. Väljendage selgelt ka neid tundeid, mida siis tundsite. Neid tundeid ei tohiks sõnades üle paisutada. Tavaliselt näib ülepaisutatult öeldu teisele (antud juhul siis emale) võltsina.
Samas peate olema valmis, et ema teie öeldu peale ärritub ja end kaitsma hakkab ... näiteks võib see kõlada umbes nii, et ta ütleb vastu: "Aga ema kohus ongi oma tütart õpetada, sest vastasel juhul võidki Sa oma elus vigu tegema jääda."
Nüüd oleks teie ülesanne omakorda ema kuulata ja peegeldada tagasi talle neid tundeid, mida arvate teda tundvat hetkel ... näiteks "Sa oled mures minu pärast ja soovid, et ma õigesti käituks."
Tähtis on selle jutuajamise juures niiöelda käiku vahetada. See tähendab, et kui olete öelnud välja oma tunded ja selle mis teid häirib, siis ka ema kuulaksite ja mõista püüaksite,ega hakkaks omakorda vastu vaidlema. Nii rääkides ja kuulates jõuate lähemale üksteisemõistmisele ning saate hiljem ka koos arutada, et mida või kuidas muuta, et teis säiliks soov emaga oma juhtumisi jagada. Tähtis on saavutada usaldusväärne õhkkond teie vahel. Siis julgeb ka ema oma "kohustusest" teid noomida ja süüdistada lahti lasta ja keskenduda kuulamisele.
Meeldivaid rahulikke jutuajamisi teile!
Ei tea kui vana oled, aga lootusetu on asi siis, kui saad juba üle 30 ja seis ikka selline. Nooremate "laste" puhul tihti vanematel - ja lastel endilgi - võtab aega kohanemine sellega, et laps saanud täiskasvanud isesisvaks inimeseks. Ikka peab katsuma olla mõistev (võibolla ema elu on olnud tühi ja täis pettumusi) aga mitte enda arvel. Kui tegu inimesega, kellega tõepoolest rääkida ei saa, jääb üle vaid oodata, et aeg rahustaks teie suhted ja keskenduda enda elule.
Isa enam pole ja emaga on ainult üks arusaamatus teise otsa. Olen küll püüdnud sallivust näidata aga nüüd on asi juba nii kurb, et ei taha koju minnagi, teades mis seal ees ootab-näägutamine ja süüdistamine.Tegelikult selleks põhjust pole. Kas ma peangi elu lõpuni elama sellise tundega,et vanematest midagi head meenutada pole. Tahaks ema juurde minna ja rääkida aga sellest ei tule midagi välja.
- võtab aega kohanemine sellega, et laps saanud täiskasvanud isesisvaks inimeseks. Ikka peab katsuma olla mõistev (võibolla ema elu on olnud tühi ja täis pettumusi) aga mitte enda arvel. Kui tegu inimesega, kellega tõepoolest rääkida ei saa, jääb üle vaid oodata, et aeg rahustaks teie suhted ja keskenduda enda elule.