Tere.
Istun siin raske südamega arvuti taga ja valan pisaraid.
Ma ei tea mida teha ja kuidas olla.
Nimelt olen juba täiskasvanud kahe lapse ema, olude sunnil pean mehega elama minu vanemate majas. Aga ma ei suuda enam, kuna pidev alandamine, sõim..mahategemine, kontroll..see on võtnud minust kõik, ma ei taha enam väljas käia, minu enesehinnang on olematu ja mul pole tahtmist elada.
Nagu täna, helistas minu sõbranna, istusin õues ja rääkisin juttu, kohe peale seda helistas mees ja küsis kuidas läheb. Kujutage ette isa tuli õue lärmama, et kellega mina päevast päeva räägin, on mul armukesed, olen lits ja mittekeegi..
Külla tulla ei tohi mulle kedagi, kuskil väljas käia ka ei tohi ja kui olen läinud siis virutab isa laksu vastu nägu ning teatab missugune ma taas olen.
Ma olen nagu vangis Olen korduvalt mehele õelnud palun läheme ära siit, aga majandusliku olukorrapärast on see võimatu ja tema arvab et ma pean sellest üle olema..aga ma ei suuda enam..
Ei tohi ma minna sõbrannadega jalutama, veelvähem kuskile õhtul lobisema..ma ei mäletagi millal enam kuskil käisin..ma ei ela enam oma elu..ja ma ei tea kes ma olen
Lihtsalt ei taha enam ...
Mõistan kui mind te ei mõistnud...
Ehk oleks minu elu samasugune, aga lahkusin vanematekodust kohe kui kool läbi ja tagasi pole läinud, olgu vahepeal või surm silme ees. Mis on need materiaalsed olud, mis takistavad. Kui oled väga vaene, saab ju taotleda toimetulekutoetust, mis sisaldab mh. üürikulude kompensatsiooni. Meie pere-eelarve oli pikka aega tublisti alla 3000 kuus (mina, mees ja laps), oskaja elab ka selle rahaga ära ja käib ilusti riides (kaltsukad on tänuväärt asjad). Millega tegeleb mees ja kui vanad on lapsed, katsu hankida töö või elukutse. kõiki erialasid ei pea õppima ülikoolis ja mitu aastat.
Inimestel, kes harjunud kannatama vanemate terrorit, võib puudu olla mitte niivõrd võimalustest kui pealehakkamisest, nad on harjunud olema mullast madalamad. Katsuks elada mõnda aega kasinamates tingimustes ja pingutada ise oma rahulikuma tuleviku nimel.
Noh, ka pruugitud arvuti saab tonna-paariga, telefonid on tasuta jne - kokkuvõttes ei ütleks, et meie "vaesel" perioodil oleksime olnud millestki ilma. Mind aitas tõsi küll õppelaen, oma valdavalt uue kodutehnikaga olin mitme tuttavaga võrreldes pursui.
Teie olukord on tõesti keeruline ja vanemate suhtumine lausa vaenulik.
Antud olukorras tuleks kindlasti mõelda, mida saaksite enda heaks teha, et seda olukorda paremaks muuta. Mida pikemalt lasta sellel jätkuda, seda suuremat kahju võib selline olukord teile põhjustada. Pean silmas just hingelist kahju. Ütlete ka oma kirjas, et juba ei saa aru, kes te olete ja mis elu elate.
Enamasti on tõesti abi sellest, kui kolitakse vanematest lahku. Ollakse ju siis rohkem iseenda peremees ja seega ka oma elu kujundaja.
Kui aga vanemate juures elamiseks on ületamatud põhjused, siis peaks proovima parandada suhteid vanematega. Kui see teile vähegi vastuvõetav idee tundub, siis tasub rääkida ja kuulata, mis vanemad vastu räägivad.
Proovige leida sobiv hetk selliseks vestluseks - kui mõlemal poolel on aega ja kui ei olda hetkel üksteise peale väga tigedad ( st. et kui emotsioonid ei ole hetkel kõrgel). Rääkige, mis teile muret teeb ning olge valmis kuulama vanemate vastuseid. Kui nad saavad aru, et kuulate neid, siis püüavad ka nemad teid kuulata ja mõista.
Rääkige, kui väga te vajate suhtlemist sõbrannadega ja seda, et võiksite siiski vahest ka kodust väljas käia. Andke vanematele teada, kuidas tunnete end siis, kui nad teie väljaskäimisi kontrollivad. Oma tunnete väljendamine võibolla võtmeks, et vanemad teie olukorda mõistaksid.
Sellised vestlused ei ole kindlasti kerged ja emotsioonid võivad jälle lahvatada. Kuniks ei suudeta üksteist rahulikult kuulata, võib juhtuda, et ei parane ka suhted.
Kui siiski tundub, et rahulikku jutuajamist on lausa võimatu pidada ja kumbki osapool ei taha teist eriti ära kuulata, siis oleks tõesti õigem mõelda, et võibolla on siiski parem lahendus, kui kaks peret elaksid lahus.Siin peate eelnevalt rääkima ja oma soovist teada andma kindlasti oma abikaasale.
Materiaalne heaolu ei olegi alati nii hea kui psüühiline rahulolu.
Jõudu ja jaksu teile ja ärge unustage, et oma tunnete allasurumine ei too teile pikas perspektiivis head. Andke lähedastele teada, kuidas end tunnete!
Püüdsin eile hommikul rääkida vanemtaega, enne siis emaga. Ei see ei läinud hästi, samuti ka mitte isaga, mina olen tänamatu ja lits nagu ma olen, peab istuma kodus ning mis suhtlemist ma üldse mõelda võin, need ei ole mulle vaid teistele inimestele, mina kui pereinimene pean olema kodus ja kui lähed välja siis AINULT koos oma mehega.
Mehele püüdsin ka vaikselt selgeks rääkida oma olukorra , tema vastus oli see et kõik on ta andnud ja kui see ei kõlba siis pole midagi teha. Tal pole rohkem võimalusi ( tuli välja et ta kasutab juba ammu krediit kaarte ning laenud on taevani )
Mul on tunne, et selline ongi minu elu, kummaline et mina unistan hetkest kus saan hingata ilma raskuseta hingel, ja tunda elu enda kehas..
On hea meel lugeda, et proovisite oma vanematega ja ka abikaasaga rääkida. Nagu ma ka enne ütlesin, siis sellised vestlused on rasked ja ei pruugi kohe õnnestuda. Kui siiani on valitsenud suhetes üksteise mitte mõistmine, siis seda on raske üleöö muuta. Kannatlikkus ja rahulikkus viiad sihile. Kui teile suhted vanematega olulised, siis tasub ikka proovida.
Ühelt poolt on hea, et mehega rääkides saite rohkem teada ka põhjusest (laenud), miks võibolla tema ei ole siiani pakkunud vanematest lahkukolimise võimalust. Tundub, et ta tahaks aidata, aga ei oska selles olukorras head lahendust üksi välja mõelda. Ega temalgi ole hea kui abikaasa õnnetu on. Arutage veel ja püüdke koos siiski sobiv lahendus leida. Alustuseks proovige mõlemad pakkuda nii palju ideid kui teie pea neid välja mõelda suudab ( ajurünnak). Seejärel arutage läbi pakutud variantide plussid ja miinused. Ärge hakake teise poolt pakutud variante kohe kritiseerima ja maha tegema. Mõelge, et eks elus ole kõik võimalik ja algul võimatuna näiv lahendus võib hiljem osutuda parimaks. Kui olete kõik pakutud variandid läbi arutanud, siis leidke nendest sobivaim. Mõelge koos läbi, mida kumbki teist peab tegema, et see lahendus toimima saaks. Näiteks kui otsustate siiski kolida, leppige omavahel kokku, kes otsib uue elamise, kes ja millal räägib vanematele jne jne.
Loodan, et leiate sobiva lahenduse olukorra parandamiseks.
Ei ole küll psühholoog, kui minu nõu sulle -koli kohe vanemate juurest ära. Mis õigus on sinu isal sind nimoodi sõimata! Miks su ema sinu eest välja ei astu? Miks on su mees sinu teadmata teinud võlgu?
Mõtle sellele, millist mõju selline mõnitamine su lastele jätab, kuidas nad sinusse suhtuma hakkavad ja mis elu tulevikus elama hakkama, kui nende elupildi osa on emana mõnitatud saada.
Pöördu oma maakonna sotsiaaltöötaja poole. See on raske, kui sind maha on tambitud aastate vältel, kuid hea märk on see, et sa ise oma olukorda teadvustad. On olemas naiste varjupaigad, ega sinna ei pea alati mehe eest varjule minema.
Astu see samm enda ja oma laste pärast!
Ma ka hetkel elan oma vanemate juures peres kavab meil tütar. Hetkel pole ka raha et laenu võtta, sest mina lapsega kods ja mees veel õpib viimast aastat. See kohe jube vanemad pidevalt segavad meie ellu vahele ja tikteerivad kuidas last kasvatada ,saan aru et tahavad head aga kui iga 10 minuti tagant käib kommenteerimine mida pean tegema siis lõpuks see kõik väsitab. olen teinud vanematega sellest juttu et ärgu segagu meie ellu aga siis oleme meie mehega kurjad ning õelda. Vehle on ka nii, et kui mees läheb ära siis vanemad teevad tormijooksu meie tuppe, mis küll teeme, ja mida laps teeb, kas polegi õigus privaatsusele. Aga olen juba loobunud sest ei tohi halba öelda nendele sest siis jälle tembeldataks mind halvaks ja nede arusaam, et vanemaid peab austama aga vanemad lapse privaatsust ei pea austama
Olen korduvalt mehele õelnud palun läheme ära siit, aga majandusliku olukorrapärast on see võimatu ja tema arvab et ma pean sellest üle olema..aga ma ei suuda enam..