Kas on vaja (õige) muretseda oma vanemate pärast?
Mind löövad nende mured jms pikaks ajaks rivist välja. Samas, ega ma neid probleeme eriti lahendada ei saa. Ja ega ei julgekski (tahakski). Isa on küllaltki egotsentriline ja eriti teistega ei arvesta. Peab kogu maailma enda ebaedus süüdlaseks. Temaga saan suhelda vaid neutraalsetel teemadel (nagu ilm vms). Aga alati on tal midagi ette heita (kuulen küll sellest mitte otseslt vaid ema kaudu). Ema helistab tihti ja siis kuulen, kuidas neil läheb, millal isal jälle joomahullus peal on või mõni muu imelik kinnisidee.
Kas on õige nende muresid mitte endale kanda võtta? Mitte teha välja nendest probleemidest. Iga inimene peaks ju ise oma eluga hakkama saama.
Soovin kinnitust selle mõtte õigsusele. Äkki olen valel teel????
Loodus on asjad ikka õigesti paika pannud: vanemad on selleks, et nad oma lapsi õpetaksid kasvataksid, mitte vastupidi. Teie ei saa oma vanemate elu eest vastutust võtta ( olete sellest isegi aru saanud). Iga inimene vastutab ikka ise oma elu eest ja siis kui tal on alaealised lapsed, ka nende eest. Seega vastutate teie oma laste käekäigu eest ja teil on vaja oma närvisüsteemi hoida, et olla mõistev ja rahulik vanem. Kirjutate, et vanemate mured löövad teid pikaks ajaks rivist välja, kuid midagi te eriti teha ei saa. Seega kulutate lihtsalt närvisüsteemi ja kasu pole sellest kellelegi. Usun, et olete armastav ja hooliv laps oma vanematele ja tahate, et nad elaksid õnnelikult. Ometi ei kuulu teised inimesed meie mõjuulatusringi, st , et me ei saa nende käitumist muuta, kui nad ise seda ei taha. Sageli (eriti alkoholi liigtarvitajate puhul) inimesed ei tahagi oma elu muuta, sest virisemine ja vigade leidmine elus, aitab neil oma pahesid põhjendada. NT joon sellepärast, et maailm ( või naine, naaber, laps jne) on halb. Meil kõigil on omad valikud, kuidas elada. Teie vanematel on valikuid ja teil on oma valikud. Võite valida muretsemise või selle, et usaldate vanemate elu nende endi kätte. See ei tee teist hoolimatut last. Kuulake oma ema ära , et ta saaks ennast paremini tunda. Peegeldage talle tagasi tema tundeid mõtteid. Nt " sa oled tõesti õnnetu, et isa jälle ...( siia kirjeldus, mida isa tegi)". Või siis nii, et mul on tõesti kurb kuulda, et teil seal ........). Nii annate emale teada, et kuulate ja mõistate teda ja et teil pole ükskõik, kuidas neil läheb. Samal ajal usaldage neid, et nad saavad ka edaspidi hakkama, nagu nad seni on saanud. Pidage meeles, et teil on õigus olla õnnelik; ka siis kui teile tundub, et vanemate elu pole just kõige õnnelikum. Kui tunnete, et tahate veel lisaks lugeda, siis soovitan S. R. Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust". Lõpetuseks teile üks väga levinud mõttetera (palve) : Armas, Jumal! Palun aita mul vahet teha asjadel, mida saab muuta ja mida ei saa muuta. Ja palun anna mulle jõudu( tarkust, julgust) muuta asju, mida muuta saab ja kannatust leppida asjadega, mida muuta ei saa."
Mina arvan ka, et ela oma, mitte vanemate elu. On ilus ilmutada osavõtlikkust, kui teine tahab rääkida. Kuid sina ei saa vanemate elu muuta, seda saavad vaid nad ise - juhul, kui tahavad.
Paljud vanemad on laste suhtes kriitilised, mis teha. Aja jooksul nad harjuvad, et laps on täiskasvanu. Lõpuks harjub sellega ka laps , umbes nii keskeas. Siis paraneb ka teineteisemõistmine sageli.
Samuti paljud armastavad ülekoormata lapsi igasugu muredega, justkui nood peaks neid lahendama. Võibolla nende elu on tühi ja seal pole muud peale lapse. Sina saad ikkagi abistada ainult asjades, mis sulle jõukohased.
ja minuga sama lugu. endal elu justnagu korras aga tunnen et mattun terve lähisugulaste murede koorma alla. Nutan nende pärast, olen öösiti üleval nende pärast ja tunnen ennast tohutu süüdlase ja võlglasena et ei oska neid aidata Selle süütunde pärast ei saa ju ka muretsemist lõpetada siis tunneks ma ennast vist külma, tänamatu ja kalgina.... no ei oska enam