elame mehe vanematega koos.nende juures käib st.peaaegu, et elab mehe venna laps.ta on meil kõik nädalavahetused ja ka nädala sees, kui ei taha lasteaeda minna. minu lapsel on loomulikult hea temaga mängida, selle üle on mul ainult hea meel. probleem on selles, et kui meie tahame oma lapsega kuskile välja minna, hakkab vanaema minu lapsele rääkima, et jälle sa lähed kodust ära. ok, tegin vanaemale selgeks, et ka meil on oma käigud ja nagunii käib teine lapselaps siin nii tihti, et ma probleemi ei näe.nüüd ükspäev tahtsin oma emale külla minna ja nägin, et teine laps tuleb meile. küsisin oma lapse käest, kas tahad minuga tulla või tahad temaga mängida.laps tahtis natuke teise lapsega mängida ja siis läksime teise vanaema juurde. nägin meheema näost, et talle see ei meeldinud. õhtul tulime koju ja minu laps küsib kohe, kas ta on veel siin. vanaema vastab, siis et sa läksid kodust ära, ei tahtnud temaga mängida ja ta läks ära.laps jäi muidugi kurvaks ja ütles, et ta tahtis teise vanaema juurde ka minna.nüüd meheema enam minu ees ei julge sedasi rääkida, ootab kuni ma lähen oma korrusele ja siis hakkab last "töötlema". ma ei tea, kas ma teen nö. "sääsest elevanti" või probleem puudub.
meil peres oli selline kord
meie pere laste sünnipäevadest libiseti rahulikult üle (ehk siis sugulased - just isa õdede-vendade lapsed - meie sünnipäevadel ei käinud), aga kõigi teiste laste sünnipäevadel pidime kindlasti käima. Kõik tänu sellele, et meie kõigi ühine vanaema elas meiega koos. vanaema läks ja siis pm sundis lapsi (eriti mu õde ja venda) kaasa tulema. Eks algul mindi hea meelega, kuid hiljem oli imelik küll, et meie käisime ja meile endale ei tuldud kunagi. Parimal juhul leiutati meile teiste sünnipäeval tagantjärgi kingitus, aga tavaliselt polnud sedagi.
nii et pole midagi uut siin päikese all. see laste töötlemine ja süütunde tekitamine on haige. laps ei oska ennast kaitsta ja on kergelt mõjutatav. vanaema trikkidest meil on muidugi eriti tugevalt ühtede laste teistele eelistamine tunda andnud jne jne....lapsena tegi see viha ja trotsi, nüüd enam ei ootagi midagi....
Lapsed eriti rumalas olukorras, nemad ju ei saa aru, mis toimub. Rääkida on sellises olukorras väga raske. Ämmad raske teema. Minu oma elab meie lähedal ja käib meil väga tihti. Just oma arvamuse pidev peale surumine teeb jõuetuks. Vahel tekib küll ahastus peale. Ei saa ju ämma kuupeale ka saata...
Ma ei arva, et teeksite sääsest elevandi, sest laps ju kannatab. Tõenäoliselt ei anna Teie ämm endale aru, mille pärast ta selliseid asju ütleb ja kuidas see lapsele mõjub. Ilmselt peaksite ämmale veel kord rahulikult selgitama, mida sellised ütlemised lapsele kaasa toovad. Nt. "Ma saan aru, et tahad, et .....(teise lapse nimi) oleks siin olles huvitav. Ka minu meelest on neil tore koos mängida. Ja meil ....( oma lapse nimi) on ka oma plaanid, mis on samuti tähtsad. Seepärast ei saa .....(oma lapse nimi) iga kord, kui .....(teise lapse nimi) siin on, kogu aega temaga koos veeta. Ja kui Sa talle seda ette heidad, on ta kurb ja õnnetu ning tunneb end süüdlasena. See pole tema suhtes õiglane. Ma palun, et Sa arvestaksid meie plaanidega ega süüdistaks last.
Seepeale on ämmal ilmselt mitmeid vastuväiteid, mille puhul tasub järgida aktiivse kuulamise põhimõtteid.
Kui järgmisel korral olete kuhugi minemas, andke ämmale ise oma plaanidest teada ning meenutage oma palvet.
Kui siiski peaks korduma viimati juhtunu, on kohane kolmeosaline mina- sõnum: "Kui sa ütled lapsele, et (korrake tema sõnu), tunneb laps end süüdi ja on õnnetu ning mina olen Sinu peale pahane, sest laps ei teinud midagi valesti." Kasutage aktiivset kuulamist ämmast arusaamiseks.
Aktiivset kuulamist läheb vaja ka lapse tunnete käsitlemisel. "Sa oled kurb, et ...ära läks. Paistab nagu Sa tunneks vanaema jutu peale end selles süüdi." Peale ärakuulamist on asjakohased selgitused, et igaüks võib oma soove arvestades otsustada, kuidas oma päeva veeta. Öelge, et saate aru, et temalgi oli raske valida, sest tahtis nii teise lapsega mängida kui vanaema juurde minna. Tooge mõni lapsele arusaadav näide, kus teil endal on olnud raske valida, sest olete tahtnud samaaegselt kaht erinevat asja. Nii on lapsel kergem mõista, et tema pole olukorras süüdi, vaid selliseid olukordi, kus on raske valida, tuleb ikka ette. Öelge veel üle, et .....kojuminek pole tema süü, vaid ...otsus. Kuulake ära ka lapse ettepanekud järgmisteks taolisteks olukordadeks.
Kui sellest ei piisa, võtke mees appi ämmaga rääkima.
Enesekindlust ja tasakaalukust!
