Juhtus siis selline lugu, et mu vanemad olid koos elanud 28 aastat,neil on kolm last-lpsed juba oma elude peal.Juhtus siis see, et mõned kuud tagasi lõi emale pähe see teine noorus vist ja hakkas oma välimuse eest hoolt kandma ja kaalu langetama jne.. ja ostsis omale armukeseminu isa aga oli 7 päeva nädalas tööl ja sellest ka tekkisid probleemid.Neil oli probleeme nagu kõikides peredes
Yhel päeval ema tuli oma armukese juurest ja teatas isale et tal on suhe teise mehega,mis peale tappis isa ennast järgmise päeva hommikulSamas ei süüdista ma ema ega kedagi aga mix ometi ,kuidas toime tulla selle valu ja kurbusega...appi, sellest on nyyd kuu möödas ,kuid oma elu rööbastesse ei ole ma suutnud veel viia.Ema on alla 50 ja isa oli samuti.
Palun abi
Kullake - emban Sind õrnalt, pisarad jooksevad minulgi silmist, kui loen neid ridu. Minu sügav kaastunne.
Kevade puhkevates lilleõites, sügise vihmakrabinas vastu katust ....jaanitule praksuvates halgudes - on Sinu isa alati Sinuga.
USU inimese hing ei sure.
Sinu mälestused on Sinu omad, mitte keegi ei saa neid Sinult võtta. Ja jumalakoja uks on Sinu jaoks alati olemas ..... seal saad Sa oma isa hinge eest palvetada, et tal oleks kergem ja parem.
Olete läbi elanud väga traagilise sündmuse ja see puudutab Teid väga lähedalt ja valusalt. Sellise kurbusega toime tulla on raske. Millest lohutust leida, kuidas edasi elada, kui isa loobus ise oma elust? Küllap on palju vastamata küsimusi, segadust, rõhuvaid tundeid ja see on iseloomulik leinajärgsele kriisile. Hea, et otsite abi. Usun, et veidi kergendust tooks, kui saaksite oma tundeid jagada, tunda, et pole oma mures üksi. On Teil olnud võimalust rääkida emaga, teiste pereliikmetega? Piinavaid mõtteid ja tundeid tuleb valla päästa ja välja rääkida ning küllap vajavad seda ka teised. Kindlasti oleks sellest abi ja tuge teile kõigile. Rääkida, rääkida, rääkida, julgeda tundeid tunda, olla koos ja üksteisele lähedal, mõista ja olla hooliv – see on peamine tee tulla toime raskustega ja vältida mure kuhjamist endasse.
Kui valu ei vähene ja rahu ei saa, siis kindlasti otsige veel võimalusi. Väga tahan soovitada pöördumist veel psühholoogi juurde, lein on raske koorem ja ometi tuleb eluga edasi minna. Meelerahu, mõistmist ja lähedust teile kõigile
minu isa aga oli 7 päeva nädalas tööl ja sellest ka tekkisid probleemid.Neil oli probleeme nagu kõikides peredes