Kirjutan tegelikult probleemist, mis on mind aastaid vaevanud. Minu isa ja jaoks on vend A ja O. Lapsepõlves hoitud ja kaitstud, tema patudki kinni mätsitud. Ise ei ole vend pidanud midagi muretsema, kõik on tal elus kergelt kätte tulnud. Vanemate abiga loomulikult. Suhtuminegi tal selline, et teised peaksid teda aitama ja temast on kasvanud vägagi egoistlik inimnatuur, kellega eriti suhelda ei soovigi.
Kui midagi räägibki, siis ikka endast. Mis ma tema eneseimetlust ikka kuulan. Miks ma kõike seda kirjutan? Haiget teeb see probleem mulle. Eriti nüüd, kui sain teada, et sisuliselt kõik jääb vennale ....
Palju on vaieldud päranduse teemadel. On inimesi, kes vÄidavad, et see on pärandaja isiklik asi kellele ta oma vara jätab.
Samas võib ka öelda niimoodi, et see on justkui viimane hinnang, mida enam muuta ei saa. Vahel mõtlengi, mida ma õige sinna lähen ...
Iseendale haiget tegema ja vanu haavu lahti kiskuma? Kas on ka teisi minusuguseid "PÕLATUD" hingi. Kuidas olete Teie käitunud ja kas on ka niimoodi, et vanem ei tunnista iialgi seda läbinähtavat ebaõiglust, kuigi see on kõigile võõrastelegi inimestele ilmselgelt näha.
Kas on minu ülesanne üleüldse sellist vanemat vanas eas toetada?
Miks ma peaksin? Või on inimesi, kes sellise asja lihtsalt alla ka neelavad?
Teile tundub, et vanemad on teid vennaga kohelnud erinevalt ja see on olnud juba aastate pikkune pettumus. Kogete isegi „põlatuks” pidamist ning parema meelega ei soovikski isa (vanemate?) juures käia, kuna see teeb haiget. Need on väga valusad tunded ja raske on hoolida ja hoolitseda oma vanemate eest, kui nad abi ja tuge vajavad, olles ise end tundnud kõrvalejäetuna. Nii nagu pole ideaalseid inimesi, pole ka vanemad ideaalsed ja vanemate ja laste suhted alati sellised nagu sooviksime. Ikka tuleb ette, et peres on keegi omavahel lähedasem kui teised. Vahel on raske seda mõista ja ära tunda, et suhted ja suhtumised on erinevad, veel keerulisem aga neid muuta.
Usun, et kõige raskem on lähedussuhete puudumine, mitte niivõrd päranduse kaudu saadav. Kuigi, nagu kirjutate, mõjub kõik vennale jätmine lõpliku hinnanguna Teile. Küllap on väga raske ja valus selliseid teemasid puudutada, kuid endas hoida on ka kurnav. Mis juhtuks, kui väljendaksite oma tundeid isale, kui olete kogenud ebaõiglast kohtlemist ning seda millest hoolite ja millest olete puudust tundnud? Ehk on see suhteid selgemaks tegev ja uus võimalus saada tagasi eneseväärikus, kui olete end teisejärgulisena tundnud.
Hea kui suudaksite kõige selle juures eristada siiski oma tundeid teiste inimeste kavatsustest, tähendustest, mida annate nende tegudele. Pinget külvaks, see kui väita teise inimese kohta, et ta ei hooli, ei armasta ja teeb asju nii, sellepärast, et …. jne. Paremini mõjub, kui jääte selle juurde, mida te ise enda kohta väita saate – ma tunnen end …., ma vajan, ma ootan…. jne.
Kui loobuda suhtlemast oma vanematega, eriti kui seda siduda pärandusega, siis kindlasti on raske parandada vanu haavu ja jõuda mõistmisele. Kõige selle juures on Teil õigus oma tunnetele ja seista oma huvide ja vajaduste eest ning Teie olete see, kes saab ennast selles ka aidata. Jõudu ja meelerahu Teile!
tere!minu arust teevad kõik vanemad oma lastel vahet ja mitte pahatahtlikult!lihtsalt iga laps on nii erinev inimene ja paraku me sobime mõne inimesega paremini kui teisega.mina ise olen küll olnud pailaps oma vanematele ja praegu näen,et minu lapsed on kuidagi olulisemad mu vanematele kui teised lapselapsed.samas mu mees oli oma kodus see,kellele nii öelda liiga tehti-vend oli a ja o.(on praegugi)aga nüüd olles ise lapsevanem saab näiteks mu mees küll aru,et teda ei armastata vähem,lihtsalt teistmoodi.ja ei hakka väitmagi,et meie lastel vahet ei tehta-minul on kõige parem klapp vanema pojaga,mehel noorema pojaga.ega me siis sellepärast oma tütreid vähem ei armasta-üks neist on alles tilluke,et tema on kogu pere silmatera ja vanem on minust tõesti 100%erinev inimene-kinnine,ei räägi midagi kellelegi-isegi mitte sõbrannadele,aga tema jälle sobib imehästi oma vanaemaga-sädistavad koos ja ei saa arugi,et vanusevahe50 aastat.ja paraku-elus jäävad alatiseks meile-vanemad ja lapsed-neid ei saa vahetada,tuleb hoolida neist niisugustena nagu nad on
Mina pole eelmise kirjutajaga nõus, ma ei tee oma lastel vahet. Mis ei tähenda, et ma ei aktsepteeriks neid kui erinevaid isiksusi. Kui sa ei ole sedasorti inimene, kes asju enda jaoks üle dramatiseerib, siis on sinu nukrus mõistetav. Sageli vanemad ei teadvusta omale oma käitumist. Arvan, et kui vennale on kõik jäetud ja teda ülehooldatud, siis on õiglane, kui vanemate hooldamine saab tema ülesandeks. Sina ei pea üle pingutama. Vanematele tekib siin ehk mõtlemise koht, sest oma tütrega on lihtsam, kui miniaga - võõra inimesega. Muidugi, elu eesmärk ei tohiks olla kättemaks. Päranduseasjad on üsna vastikud, siin sageli keegi tunneb ennast solvatuna. Sõltuvalt inimesest vahel ka alusetult. Igatahes see lugu näitab, et pole häid suhteid omavahel, materiaalne külg on peamine.
