Meil on peres 9-aastane poiss ja 7-aastane tüdruk. Teevad trenni, õpivad hästi, käivad huviringides, on targad ja tublid. Muidugi peab neid vahel sundima, meid abistada (nt kodu koristamisel või aias) ei viitsi, samas oma kooli- ja trenniasjad panevad ise kokku, oma õppimise teevad iseseisvalt ära (vähemalt vanem), on iseseisvad, minu arvates normaalsed ja tavalised lapsed. Mehe arvates vaidlevad lapsed liiga palju vastu, vinguvad, kui ei viitsi midagi teha jne. Igasugune lastele omane tegevus (minu arust), näiteks vahel söögilauas lollitamine, autos vaidlemine, vastu õiendamine ajab mehe väga kiiresti väga vihale. Iga väiksem asi ajab ta nii närvi, et ta plahvatab, tüdruk nutab, poiss tõmbub endasse või hakkab veelgi enam vastu käratsema. Tüli aga jälle paisub, enamasti oleme me siis kooli hiljaks jäämas (elame maal ja peame hommikul korraga õigeks ajaks autosse saama) ja kõigil on pooleks päevaks paha tuju. Ma olen jõudnud nii kaugele, et üritan mehe vihahoogusid ennetada, hakkan lastega juba enne pahandama, kui näen, et asi hakkab käest minema, sest minu pahandamised on oluliselt leebemad kui mehel. Aga see kõik on nii väsitav, nutan ise ka tihti, sest ma ei taha lastega pahandada (eriti kui see minu arust ei ole asja eest), ma ei taha, et mees vihastaks, ma ei taha, et lapsed nutaksid, ma ei taha elada selle viitsütikuga pommi otsas. Olen rääkinud pereteraapiast, aga mees on kategooriliselt sellele vastu, ta ütleb, et me peame ise oma asjad lahendama, ta ei taha, et keegi teda õpetama hakkaks jne. Asja tuum on see, et ta arvab, et meie lapsed on laisad vingatsid, ja tema peab neist nüüd inimesed kasvatama. Ja ta saab ka aru, et ta läheb liiga kergelt närvi ja tunneb ennast sellepärast ka ise halvasti, aga ta on endiselt veendunud, et lapsed peavad oma käitumist muutuma. Ma ei ole kanaema ega üleliia hoolitsev, pean ennast ka üsna karmiks emaks, meil on nutiseadmete kasutamisele ajalised piirangud, peab raamatuid lugema, peab oma tuba koristama jms, aga minu arust on mees ebaõiglane ja selgelt liiga karm. Me jõuame õhtul võrdlemisi hilja koju, lapsed teevad kooliasju, tahavad veel pool tunnikest midagi mängida, ja siis hakkab lärm jälle pihta - kui ei lähe kohe hambaid pesema või vedeleb mõni õpik kuskil või ununes trennikott lahti pakkimata. Oleme rääkinud isegi lahku kolimisest, aga kahte elamist ülal pidada ei ole lihtsalt raha, praegugi tuleme ots-otsaga kokku. Lisaks - kas see lahendaks laste ja mehe tülisid? Meie omavahelised tülid mehega on kõik seotud lastega. Tema arvab, et nad on ärahellitatud, mina arvan, et me peaksime neid hoopis rohkem tunnustama. Mees täna hommikul pärast järjekordset tüli küsis: Mis me oleme valesti teinud? Ta arvab, et kui lapsed olid väiksemad, siis me ei nõudnud neilt piisavalt ega karistanud neid piisavalt palju. Kusjuures, kõige selle juures lapsed tahavad isaga väga koos olla, kui isal on hea tuju, siis ta mängib nendega ja kõik ongi hästi, tülid on unustatud. Kuni järgmise plahvatuseni. Mina samas põen ja põen, ootan ja olen kogu aeg ärevil. Mida me peaksime tegema? Tunnen, et natuke veel ja siis ma hakkan laste juures käima palvetega, et "palun tehke nüüd see asi ära, sest muidu issi vihastab". Juba praegu pakin vahel laste eest nende trenniasjad lahti, kui nad ei jõua seda teha enne, kui mees näeb ja võib-olla vihastab, aga see ei ole ju normaalne. Teadlikult ma püüan mitte sekkuda, kui isal lastega on mingi asi lahendada, ma ei luba lastele asju, mida isa on keelanud (isegi kui ma tegelikult arvan teisiti), ei karju üksteise peale lastega seotud küsimustes laste nina ees, lisaks on palju asju, mida me nõuame ühiselt, seega ma ei usu ka, et me lastele segaseid sõnumeid saadaksime. Aga midagi me peame muutma.
Kirjutate, et kodune õhkkond on justkui viitsütikuga pommi otsas elamine,- kuna teate, et mees nagunii vihastab laste peale, ei tea vaid hetke, millal see taas vallandub...
Olete toimuva pärast tõsiselt mures, häiritud ning olete omavahel rääkinud isegi lahkukolimisest, kuna teie arusaamad lastekasvatusest on nii kardinaalselt erinevad ja seetõttu tülitsete palju ka omavahel.
On üpris sagedane, ning pigem on see reegel (kui erand), et lapsevanematel on peres erinevad arusaamad lastekasvatusest ja seega ka erinev kasvatusstiil. Kasvatusstiil on pärit meie endi kogemustest lapsena, ehk siis tuleb kaasa meie päritoluperest ja on suhteliselt keeruline muutuma, sest tegu on kinnistunud väärtushinnangutega.
Miks teie abikaasa kergesti ärritub ja vihastab? Sageli on kergesti ärrituvuse, vihase reageeringu taga tunne, et inimene ei kontrolli olukorda. Taoline tunne võib kaasa tulnud olla inimese enda lapsepõlvest, kus tema vanemad võisid edasi anda sarnast käitumismustrit. Teiseks on leitud, et alateadlik (pere, laste, naise) kontrollisoov on kultuuri ja soorollipõhine- kuidas asjad peavad mehe meelest peres käima. Ja kui miski ei vasta ootustele, õõnestab autoriteeti- siis teevad lapse mehe vihaseks (tegelikult vastutab igaüks ise oma tunnete eest, teised ei saa meid vihaseks teha, me ise reageerime nii) ja ta arvab, et tal on õigus ennast välja elada - tegelikult kahjustades kogu kodust õhkkonda, perekonna liikmete emotsionaalset turvatunnet.
Et muutused saaksid tekkida, peab mees alustuseks ise mõistma ja tunnistama, et tal on probleem.
Teil on õigus oma vajaduste eest seista ja selleks saate mehele oma murest rääkida. Mida kindlasti olete ka teinud, kuid nagu aru saan, pole mees nõus abi väljastpoolt küsima.
Võibolla on abistav viis, kuidas mehega kõneleda: alustuseks mõelge hästi läbi, mida tahate talle öelda- alustage hinnanguvabast käitumise kirjeldusest, nimetage käegakatsutav kahju, mis sellest saate (on see aeg, energia, raha, tervis, neg. emotsioon vm) ning mida seoses sellega tunnete.
Kui räägite sellisel viisil, kasutades minasõnumeid (minasõnum räägib minust, mitte teisest ja seega me ei süüdista teist inimest), on suurem võimalus saada teine osapool ennast kuulama, koostööd tegema- ja mitte kohe rünnakule asuma.
Loomulikult tekitab ka minasõnum teises tugevaid tundeid, seega tuleb valmis olla, et mingisugune vastupanu sealt tuleb (eitamine, rünnak, solvumine, jne), seega tuleb teil kehtestamiselt ümber lülituda kuulamisele. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber teise inimese poolt öeldu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Niiviisi jahutate teise emotsioonid maha ning ta on valmis taas teid kuulama- saate end uuesti kehtestada.
Aktiivse kuulamise ja kehtestavate minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui olete saanud avatult ja turvaliselt (see on väga oluline!) oma mõtteid ja tundeid jagada ning teie mees mõistab oma käitumise kahjulikku mõju oma perele ning on valmis endaga tööd tegema- siis on lootust muutustele.
Abi saamiseks saab mees pöörduda psühholoogi vastuvõtule (ükski vaimse tervise spetsialist ei mõista hukka, ega anna inimesele hinnanguid), kus oma ärrituvuse/vihastamise algpõhjustega tööd teha ning muuta oma mõtte-tunde-käitumismustrit.
Ja laste probleemide asemel tuleks teil kahel tegeleda teie paarisuhtega, kus probleemiks on kujunenud erinevad kasvatusstiilid, ehk väärtuskonflikt. Kui see teema saab rahulikult selgeks räägitud, ning suureneb teievaheline mõistmine, suureneb ka võimalus, et mees võtab konfliktsituatsioone lastega rahulikumalt, kuna ei tunne oma autoriteeti ohustatuna ning suudab reageerida kohasemalt.
Vihaga toimetuleku kohta lisan lugemiseks siia ühe artikli lingi:http://www.naistetugi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=76&Itemid=82
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
