Tere, öelge palun kuidas hakkama saada ämmaga kui me elame koos.
Tema näeb probleemi selles, et ma olen paha ema ja ka paha naine tema pojale. Tüli käigus ta sõimas hirmsalt mind ja meie lapsi ,kes on tema lapselapsed ja ütles et jätku ma tema poja maha ja otsigu endale uus mees. Ma ei saa aru kas ta tõesti tahab ,et tema poeg on õnnetu ja lapsed kasvaksid ilma isata ja selle peale ma talle vastasin et min aei hakka lõhkuma oma perekonda ja kui talle midagi ei meeldi on see tema mure, aga ta käib ja arutab minu üle kõigiga. Ma olen ise ka päris terava ütlemisega, aga eneseaustust võiks olla nii vanal inimesel
ka meie elame ämmaga ühe katuse all. ja ainult üks probleem teise otsa temaga. kui mina tööl, siis ta kohe vudinal meie tuppa asjadesse sorima, koristama, nõusid pesema...ja mida iganes. ja tead tal on küljes selline vastik vanainimese hais. mis ajab mind täiega marru. ma ei kannata, et ta meie ukselinkigi puudutaks, veelvähem, et ta meie tuppa tuleb. meil pole üldse oma elugi, kõike ta peab teadma, mis kell ja kuhu minnakse. ja kui kell üheksa kodus kedagi pole, keerab ukse lukku ja ei saagi sisse. mees läheb siis koputab tema aknale, et tee uks lahti ja siis saame sellise peapesu. appikene, omas toas ja kodus ei saagi keegi võõras küllagi tulla, ilma, et tema pilk üle ei vaataks. mulle igatahes aitab. hakkan omale üürikat otsima. vähemalt oma tuba.see on vist ainuke õige lahendus ka teile. jõudu soovides!
Võib vaid aimata , kui pingelised ja koormavad on kirjeldatud suhted, eriti kui tegemist on päevast-päeva koos elamisega. Täiesti arusaadav on see, et nii jätkata pole kellelegi hea. Oleks väga kahetsusväärne, kui tülid ämmaga viiksid pere lõhkumiseni. Seda enam, et abielu on kahe inimese väga isiklik suhe ja vaba tahe ning oma suhtega seonduvaid otsuseid teevad ikka mees ja naine ise. Nagu kirjast selgub, ei kahtlegi Te selles. Kuidas siis aga ilma tülita elada ja perekonda säilitada? Kindlasti on alandav taluda seda, kui lausa sõimatakse ja minema aetakse. Pinget lisab see, kui tülisse on kaasatud ka lapsed ja mitmeid teisi inimesi. Vaevalt, et oleks mõistlik jätkata vaidlust teemal, kes on „paha”.
Parim oleks see, kui saaksite omavahel oma suhte üle arutleda – mis siis õieti teie vahel toimub. Mida kumbki ootab, tahab, vajab? Oluline on väljendada oma mõtteid ja tundeid ning kuulata ära teine pool. Vastastikusele mõistmisele aitab kaasa see, kui kuulatakse üksteist ära ja õnnestub vältida üksteisi süüdistamist, kritiseerimist ja hinnanguid. Alustada võiks näiteks sellest, et te mõlemad soovite hoolivaid peresuhteid, ämm armastab oma poega ja Teie oma meest ning soovita talle parimat, kõigile on oluline laste heaolu jne.
Vahel on tõesti ämmadel raske kohaneda sellega, et armastatud pojal on oma pere, sellega muutub ema jaoks väga palju - harjumuspärased rollid, suhted, kes ja kuidas midagi teeb, kes mida otsustab jne. Ikka näib, et palju asju on teisiti kui enne ja kohaneda sellega, et pole enam endist ema-poja suhet ja on loodud uus pere ja teistsugused peresuhted, on vahel väga raske.
Eraldi elamine aitab luua uue perekonna, koos uute rollide, harjumuste, traditsioonidega ning oma suhetesüsteemiga. Koos ämmaga jätkamisel osutub määravaks see, kuivõrd olete vastastikku valmis aktsepteerima üksteisi arusaamu, erinevusi ja arvestama vastastikku üksteise vajadusi? Vahel aitavad kindlad kokkulepped, kes mida teeb, otsustab jne. Väheviljaks on vaielda isikuomaduste üle ja taotleda üksteise muutumist.
Mõnikord on aga omavaheline suhe juba liialt negatiivsetesse emotsioonidesse mässitud, ja arutelu ja suhete parandamine ei näi õnnestuvat, siis võib abi olla ka neutraalsest lähenemisest, näiteks pereteraapiast.
Teie kirjast ei selgu, milline on Teie mehe suhtumine selles loos? Kindlasti vajate mõistmist ja tuge oma mehelt. See, milline on teie omavaheline suhe, kuivõrd hoolib ja austab Teid abikaasana ja emana, on oluline teadvustamise küsimus ka ämmaga jaoks.
Soovin Teile meelekindlust oma arusaamade ja vajaduste eest seismisel ning vastastikuse mõistmiste leidmist
tänan teid väga et vastasite mul endal on sellest väga suur abi , lugupidamisega Kristina