Elame emaga lähestikku ja seepärast käib ta ka tihti lapselast (7 kuune)vaatamas. Muidugi on tore et tuleb jne aga ära tüütab kui hakab jälle õpetama. Kõik need nõukogude aegsed õpetused "laps peab nutma ka" "ära võta iga nutu peale last sülle" "jäta laps koju magama kui poodi lähed" " ära anna lapsele nii tihti rinda" "lõpeta rinnaga imetamine ära, laps võib juba muud toitu ka süüa"ja veel palju palju!ja siis veel kritiseerib igat asja mida teen, ei tahaks emale midagi halvasti ak öelda. samas mõtlen juab et peaks kuhugi kaugemale ära kolima et ema ei saaks nii tihti külas käia. saaks rahulikult last kasvatada!!!
Mul õnneks nii hull seis ei ole. Ma olen lugenud väga palju kaasaegset kirjandust laste teemal ja põhjendan emale ära, miks ma midagi just nii teen ja mitte teisiti. Ta polnud varem kuulnud ema-beebi sidemest, beebi turvatunde tekkimisest jne...
Jõudu tibukestega!
Muide, selles osas on tal küll õigus, et laps peab vahel ka pisut nutta saama, ainult nii õpib pisike ka ise oma tundeid kontrollima. Päris iga piuksu peale ei maksa tõesti kohale tormata ja sülle krahmata.
Katsu emaga rahulikult rääkida, seletada talle, et oled vahepeal emale märkamatult täiskasvanuks saanud (emad ei taha seda sageli märgata) ja kui abi vajad, siis küsid seda ise ning kasvatad oma lapsi nii nagu Sina õigeks pead.
Edu ja kena kevadet! Loodetavasti ema mõistab Sind.
Ka minul oli emaga üksjagu jagelemist... Õpetamine, paanitsemine, üliagarus... Saatuse kiuste olin sunnitud põnniga kolm kuud vanemate juures elama. Kõige tipuks avaldus noorel vanaemal ka "emainstinkt" ja mind püüti pildilt lükata...
Aga - pole hullu. Olin end kaasaegse kirjandusega kurssi viinud ja teadsin täpselt mida tahan. Usaldasin oma sisetunnet.
Emaga pidasin pikki tõsiseid vestlusi ja põhjendasin oma soove (õnneks toetas mind vastne vanaisa). Nüüd on rahu majas. Vanemad külastavad meid tihti, kuid kõik on täieliku kontrolli all.
Vaid üks asi, millest vanemad ei tagane: lapsed kasvatasime üles, nüüd hellitame lapselapsi. Aga see on sõbralikus toonis ja pigem suusoojaks ähvardus
Hiljuti sa ka mu õde emaks ja tänas, et olin ema "korralikult koolitanud". Nüüd on tal ainult ämm kukil
Vahel on tõesti keeruline, kui oma ema, kes kahtlemata soovib parimat ja jagab oma kogemusi, on seda tehes ometi liialt kontrolliv ja end pealesuruv. Kuidas aidata tal aga võtta sellist vanema rolli, mis sobiks ka Teile, laseks Teil rõõmu tunda emana ja säilitada pingevabad suhted omavahel? Ehk aitavad kokkulepped ja selgitused, mida vajate, ootate temalt, mida hindate ja milles soovite endale kindlaks jääda. Kui olete võtnud omaks uued arusaamad lapse kasvatamisel ja hooldamisel, siis oleks sobiv koos nende üle arutleda, mille poolest üks või teine meetod lapsele parim on, milline on nende mõju ja kindlasti juba Teie kogemus, mis Teil päevast päeva suureneb. Ilmselt vajab ka vanaema tunnustust ja hea on kui väljendaksite seda, et hindate tema püüdlusi ja seejuures usute, et sülle võtmine jm viisid lapse vajadustele reageerida on parim, kuidas lapsele kindlustunnet ja lähedust pakkuda. Kindlasti tuleb kasuks, kui väljendate selgelt, mida vanaemalt ootate ja vajate. Lapse kasvades laienevad kindlasti võimalused, kuidas kujundada toredaid suhteid lapse ja vanavanemate vahel. See võib kujuneda hindamatuks väärtuseks.
jah, kui see ainult oleks nii lihtne et põhjendan oma arusaamu ja saadan mina-sõnumeid. Kahjuks on minu ema selliste asjade suhtes täiesti immuuunne. Laps on meil 4 aastane ja see farss on kestnud tema sünnist saadik. Ei loe ka see et viitan oma väga toreda lastearsti seisukohtadele. Kui arst arvab, nii siis pole järelikult ka tema tasemel!!! - Mu ema ainult vaatab mind irooniliselt või ohkab südantlõhestavalt, kui oma seisukohti selgitan. Meie juures külas käies näeb ta ainult probleeme, miski ei ole nii nagu peab. Pärast siis teeb mulle mammuttelefonikõnesid, kus aina korrutab ja korrutab ühte ja sama. Kui asjad väga hulluks lähevad, oleme mehega ka öelnud, et sellise käitumise jätkudes ei soovi me enam temaga suhelda, see mõjub vaid lühiajaliselt. Mida siis ikkagi teha, et ise hulluks ei läheks ja lapsele ikka vanavanemad alles jääksid?
tuleb tuttav ette! Kuid tagantjärele mõtlen, et see on iseseisvaks saamise protsess. Ema ja laps (ma mõtlen siin seda täiskasvanud lapsega last! peavad üksteisest lõpuks n.ö. vabaks laskma. See on keeruline ja mõned emad-lapsed on elu lõpuni seotud, ei suuda ennast ema/isa suhtes kehtestada, kehtestada heas mõttes! Sest tegelikult tunneksid mõlemad end paremini, kui üks suhted paika paneks...sest ega emagi jaksa ju lõputult õpetada ja seletada! Soovitaks ehk üht sellist selgitust, mida ise kunagi edukalt kasutasin. Seleta, et nüüd on lugu nii, et see on minu laps ja minu elu. Ema võib küll oma nõuandeid jagada, kuid sina kui lapse ema pead otsustama, mida ja kuidas sa teed. Ja kui sa ei jaksa enam ema nõuandeid kuulata, siis nii ütledki - et ma olen väsinud sinu nõuannetest, sest need ei aita mind vaid tüütavad. Kui ikka selgelt mitmeid kordi end väljendada, siis küllap iga inimene lõpuks hakkab aru saama!
Jõudu ja jaksu!
teema uuesti üles võetud, järelikult vajalik. üks imestus: küll peab ikka nendel vanaemadel palju vaba aega olema, et oma lapse elu elada. meie esimene (ja seni ainuke) lapselaps sündis pea viis aastat tagasi. elati meist 100 km kaugusel, külas käidi kuus korra, sest meil suurem elamine ja kodus veel lapsi. ma ei tulnud elus selle peale, et sõita tallinnasse poega ja tema naist õpetama. õudust. esimest korda toodi kolmene tütarlaps kaheks nädalaks meile, kuna mõlemal vanemal oli kogemata korraga välislähetus-koolitus. valmistusin selleks, lugesin kaasaegseid ajakirju jne. asi õnnestus, nüüd oli pea viieseks saav piiga kogu lasteaia-suvepuhkuse meil. nii et minu noortel on küll ämmaga-emaga st. minuga vedanud.
(emad ei taha seda sageli märgata) ja kui abi vajad, siis küsid seda ise ning kasvatad oma lapsi nii nagu Sina õigeks pead.