Tere.
Olen oma elus palju läbi elanud. Võin olla küll alles noor (19 aastane) aga olen juba üksikema. Sain lapse kui olin 17 aastane. Kasvatan last algusest peale üksi ,mõtlen selle all seda et laps pole enda isa näinudki kuna lapse isa ei olnud võimeline last omaks võtma ja lahkus kohe kui talle rasedusest teatasin.
Elan veel ema ja isaga. Isaga saan normaalselt läbi aga vot emaga on veits raskem.
Jah saan aru et ma olen päevast päeva lapsega üksi kodus et võiksin midagi kodus ära teha aga kuna lapsega on mul raske midagi teha,hea kui õhtusöögigi valmis saan. Olen emale öelnud mitu korda rahulikul toonil et rahune maha ma ei saa ju lapsega kõike ka teha. Laps vajab ka ju tähelepanu ja hoolt. Kas sa ise seda ei tea?ise oled ju kolm tükki úles kasvatanud.
Ja peale seda ta saab mu peale vihaseks ja solvub ja läheb nuttes enda tuppa. Kui ma jõuaksin teeksin kõik tööd ära siin aga kahjuks ei saa ju. Laps tahab et tegeleksin temaga. Muidu hakkab jonnima ja ei jäta ennem järgi kui ei ole temaga tegelenud.
Nii paar kuud tagasi tuli mu ellu üks poiss kes on hooliv ja sõbralik. Lapsele isegi meeldib ta. Tavaliselt laps mul on väga valiv tema jaoks võõraste suhtes. Aga poisi juurde läks kohe ja võttis ta omaks. Laps õppis uue sõna ära temaga koos olles. Nüüd enam ei ütle talle onu vaid kutsub teda juba issiks.
Ta pakkus mulLe et koliksin tema juurde ja vaatame kuidas asjad edenevad kuna tema jaoks on raske vaadata kuidas laps iga kord nuttes ta juurest ära läheb. Ema ei luba mul isegi kellegi juurde ööseks jääda. Isegi siis kui olen talle selgitanud et laps on siin rahulik ja magas juba korra siin isegi. Olen talle alati teada andnud kui kuhugi lähen.
Aga vot ei julgegi talle öelda et mu ellu on keegi tekkinud. Kuna teades ja tundes teda ta rikuks selle suhte mul ka ära.
Ei oska kuidagi enam olla siin vanemate kodus. Isa isegi saab aru miks mul õde või vend vahel pikalt kodust eemal on. Kuna ema on vahel tõesti väljakannatamatu. Vahepeal kui tal mingi hoog peale tuleb siis ta ainult karjub kõigi peale ja kui keegi julgeb talle midagi vastu öelda siis ta solvub ja läheb nuttes minema nagu mingi koolilaps keda oleks kiusatud. Oleme kodus õega koos olles mitu korda rääkinud et äkki oleks tal vaja minna arsti juurde. Et võimalik et tal närvid pole korras.
Hetkel mul on tõsine soov siit välja kolida. Elamispind on olemas kuhu minna. Üüri pärast ma muretsema ei peaks. Ja saaksin selle kuu aega hakkama nende rahadega mis ma lapse pealt saan. Tean kuidas kokkuhoidlikult elada. Laps läheb järgmine kuu lasteaeda. Olen paljudelt tuttavatelt saanud ise tööpakkumisi. Olen neile öelnud et kuu aega veel siis saaksin tulla. Et siis laps juba lasteaias ja endal siis vabamat aega. Ja saaksin ja kindlasti alustaksin töötamist.
Aga kuna hetkel elan linnast väljas 22 km. Linnaga bussiühendus ei ole just kõige parem. Saab juba see mulle saatuslikuks töökoha võtmisel. Kuna siia viimane buss tuleb linnast kell 17.00 ei jõuaks ma kuidagi selle peale kuna töötlev lõppeks kell 17.00 siis peaksin lasteaeda lapsele järgi minema ja kuhu siis. Polegi nagu kuhugi minna.
Tõesti ma paluksin teie abi kuidas ma saaksin emale selgeks teha et kolin välja ja linnas on mul elukoht olemas. Et saan lapsega hakkama. Olen siin samuti enamus ajast lapsega üksi kodus. Probleeme ei ole siiamaani tekkinud.
Ma lihtsalt ei oska enam kuidagi edasi minna või olla.
See mis mul siin kodus toimub ei ole ainult mõnel päeval see on peaaegu iga päev nii. Harva on selliseid päevi kus ta ei karjuks.
pean tunnistama et jah vahel ma olen ka pisarates öösiti kuna ma ei oska enam kuidagi edasi. Siin lihtsalt on väljakannatamatu elada. Olen langenud depressiooni. Lapse ees pean olema tugev ja naeratama.
Loodan et mõistate kuidas olukord mul siin on .
kui mul õde koju tuleb siis ta tahab alati kiirelt tagasi minna kuna ta ei kannata seda välja. Õde saab kooli ühikas olla.
Ja üks asi veel varemalt mul isa ei joonud nii palju nagu ta joob nüüd peaaegu iga päev. Siis kui ta joonud on ja täis on siis ta hakkab nokkima kõigi kallal. Ükskord isegi kutsus min d paksuks. :s see oli solvav. Ja mõjus mulle rängalt. Olen olnud koolikiusamise ohver 10 aastat. Mitte keegi ei aidanud ,mitte keegi ei uskunud ega kuulanud mind. Isegi mitte vanemad ei saanud neilt mingitgi toetus ega kaitset. Kartsin kellegiLe öeldagi. Kuna ükskord õpetaja naeris mu ees kui talle rääkisin sellest.
isegi siis kui mind koolis löödi ja pandi jalg taha ja kukkusin mööda põrandat mis oli tehtud põrandaplaatidest mida tavaliselt kasutatakse duširuumis. Sain ma tõsiselt haiget ja olin pisarates. Jalg oli mitu päeva valus kuna kukkusin täpselt puusakondiga vastu plaati. Ei saanud korralikult käiagi.
Aga keda huvitas. Mitte keegi. Õpetaja nägi isegi seda pealt aga mis ta tegi.. midagi.
Nüüd ma lihtsalt sooviksin hakata elama seal kus on rahulik ja tunnen et olen kohas mida saaksin kutsuda koduks.. kus ei ole karjumist ega joomist Ja suitsetamist. Ma vihkan alkoholi ja suitsetamist. Ema mul ei joo aga suitsetab köögis Pliidi ees. Aga pärast on toad ikkagi suitsu haisu täis ja katsu siis siin olla. See ei mõju ka lapsele hästi. Passiivsed suitsetajad kahjustavad ju enda kopse rohkem.
Palun aidake mind. Ma saaksin juba välja kolida järgmisel nädalal. Aga ei oska kuidagi emale seda teatada. Kuna tean tema reaktsiooni juba. vastab mulle karjudes nagu alati. Vahepeal kui olen peale kella üheksat õhtul koju tulnud koos lapsega siis ka helistab mulle 1000 korda ja karjub ainult. Ma ei ole enam laps. Olen ema oma tütrele. Ise otsustan kuhu lapsega lähen ja kelle juurde ja kui kauaks mitte tema. Jah saan aru elan tema katuse all ja pean järgima vanemate reegleid. Aga need ei ole enam reeglid isegi. Olen mitu korda emale öelnud et ma lähen sellel teatud päeval kodust ära ja tulen järgmisel päeval.. vastuseks saan ei lähema kuhugi jääd siia ja kõik. Ma ei tea enam mida arvata või olla. Kui ma isegi ei või mitte sõbranna juurde jääda kellel on ka laps. :/
Kirjeldate keerulist olukorda kodus, oma ema-isa juures, kus hetkel lapsega elate. Teie isa kuritarvitab alkoholi ning käitub joobnuna vastuvõetamatult, ema läheb sageli endast välja, karjub teie ja teiste pereliikmete peale. Sooviksite kolida elama omaette, kuid tunnete hirmu, kuidas teie ema sellega lepib. Vanematega ei ole teil usalduslikku ja lähedast suhet ning nendepoolset abi ega mõistmist olnud ka varem, näiteks kui kooli ajal kannatasite koolikiusamise all.
Olete küll noor, kuid siiski piisavalt täiskasvanud, et oma päritoluperest eralduda. See on normaalne etapp iga inimese elus, et jõudes teatud vanusesse, distantseerub ta oma emast ja isast, langetab ise oma otsused, kolib elama omaette, loob uue lähisuhte. Teil on kõik õigused seda teha, vastupidi, kui te seda ei teeks, siis näitaks see, et midagi on valesti ja tekitaks probleeme. Rääkige emale oma otsusest ära kolida rahulikult ja selgelt, andke teada oma plaanidest seoses lapse lasteaeda ning enda tööleminekuga, seoses muude praktiliste teemadega. Kui informeerite ema, et olete asjad läbi mõelnud ja korraldanud ning ta teab, et olete endiselt tema jaoks vajadusel olemas, siis olete enda poolt kõik võimaliku teinud. Sel juhul ei vastuta te ema ärrituse ja pahameele eest. Teie ema peab oma probleemidega ise tegelema. Teie teda aidata ei saa, kui ta oma probleeme ei tunnista ja abi ei otsi. Teie saate tegeleda oma teemadega – kuidas emapoolne mittemõistmine, lähedase suhte puudumine vanematega on teid mõjutanud, mida tunnete ema taolise käitumise korral, mida teie vajate ja elult ootate. Tunnustan, et soovite luua oma kodu, et olete otsusekindel, et ka võimalikele raskustele vastu minna. Luues oma kodu, saate seal kehtestada oma reeglid, luua õhkkonna, mis teie vajadustele vastab, luua ja hoida neid suhteid, mis teile rõõmu ja rahuldust pakuvad. Mainite, et olukordades, kus olete väga õnnetu ja mures, peate teesklema lapse ees, et kõik on korras. Kindlasti ei ole hea oma emotsioone ja tundeid varjata ning end pidevalt alla suruda – teha head nägu, kuigi endal hing haige. Last ei tohiks küll koormata oma muredega, kuid emana on teil siiski õigus välja öelda ja välja näidata oma lapsele, kui olete mingil hetkel kurb, väsinud või vihane. Oluline on seda mitte lapse peale „välja valada“, pigem näidata lapsele, kuidas käituda, kui ollakse kurvas tujus või ärritunud – nt öeldes, et emme läheb jalutab veidi õues või joob klaasi vett, et muutuda taas rahulikumaks ja rõõmsamaks. Teades, kuivõrd oluline on lapsele emapoolne mõistmine ja toetus, suudate loodetavasti oma lapsele seda pakkuda. Kuulake oma last, olge teadlik tema vajadustest, aktsepteerige ja armastage teda. Ehk saate suhtlemisraskuste korral abi materjalidest, mis on Perekeskuse Sina ja Mina veebilehel: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
