Meie peres kasvab 12-aastane poiss, kes on hella hingega, kodulembeline ja hea südamega noormees. Sünnist alates on ta veidi teistmoodi laps (hakkas kõnelema hilja, peenmotoorika jättis soovida, on veidi omamoodi mõtlemis- ja väljendusoskusega jne). Koolis on saanud hakkama, kuigi see on enamuses tänu õpetajate vastutulelikkusele (lapsel on selgelt tähelepanuhäire, on pidevalt "omas maailmas", samas õpetajate sõnul ei ole ta rumal, enamik hindeid tunnistusel on 4, mõned 3 ja on olnud ka ühel korral üks 2). vaatamata tähelepanuhäirele on ta alati pakkinud oma koolikoti ise, ise hoolitsenud õppimise eest (kuigi vahel tuleb meelde tuletada, vahel ka teadlikult õppimata jätnud), ei kaota oma asju (nagu paljud sõbrad).
Samas kui kõik ümberringi maadlevad oma keevaliste teismelistega, kes lärmavad, kurjustavad, on emotsionaalselt keevalised ja lendavad ringi, siis minul on täiesti vastupidine mure. Lapsel puudub igasugune huvi. Ainus huvi (mis on tänapäeval tavaline), on nutiseadmes mängida või videosid vaadata. Lapsel on piiratud internetiaeg, kuid siiski leiab ta võimaluse ka ilma internetita tegevusi telefonis teha. Päris telefoni ära võtma ei ole hakanud, sest pean seda ehk liialt karmiks meetmeks. või peaks?
Meil on igal nädalal üks päev selline, mil keegi nutiseadmeid/TVd ei kasuta. See on ühine kokkulepe ja sellest üldiselt peetakse kinni. nendel päevadel poiss lihtsalt istub või pikutab oma voodis ja ei tee midagi. meil on olnud ka pikemaid perioode kus ei võimalda ekraaniga seadmeid kasutada ja see ei ole toonud mingit tulemust muude tegevuste aktiveerumise osas.
Kooliajal käib ta ühes trennis ja huviringis. seal talle käiaüldiselt meeldib, samas ma näen, et sellist "tõelist" hasarti või huvi sealt ikkagi ei paista. teeb asja ära, sest nii on kombeks.. vahel viilib ka. ja viimasel ajal ongi pigem tunne, et ka nendest asjadest ta pigem järk-järgult loobub.
Sõpru on tal vähe, aga need kes on, on juba väikelapseeast peale. Kui saavad kokku, siis enamasti samuti tahavad nutisedmetes olla. Sõbrad loevad palju, räägivad ka temale huvitavatest raamatutest, aga ta ei taha ise ühtegi neist lugeda. Samuti ei meeldi talle sporti teha, kasvõi niisama rattaga sõitma minna sõpradega, kuigi sõbrad seda teevad ja teda kutsuvad. vahel kui sõbrad on külas, siis on ka juhtunud, et külalised mängivad koos ja tema on ikka kuskil eraldi või vaatab pealt.
Olen temalt püüdnud küsida, mida ta sooviks teha või kuhu minna. (Rääkimine temaga on olnud kogu elu raske, ta on kinnine, enamasti ei arutle ega ei suuda laskuda pikkadesse vestlustesse, temast peab justkui jõuga sõnu välja saama). Olen pakkunud abi, et saame koos planeerida mingeid tegevusi kuhu ta saab oma sõpradega minna või mida teha, aga ta ei oska midagi tahta. Puudub igasugune huvi.
Oleme andnud pidevalt mõista, et ta on liialt ekraani taga ja peaks tegema ka midagi aktiivset (ka kehakaal on läinud üle normi). Oleme teinud kokkuleppeid, et näiteks liigub mingi hulga päevas, et säiliks õigus nutiseadmeid kasutada. Ta peab kokkuleppest kinni, aga see mida ta siis teeb, on üsna vähene ja seda teeb ta ülima vastumeelsusega.
Tal on ka kaks nooremat õde, kellega selliseid probleeme (veel) ei ole. Õdedega koos tegutseb ta harva, kaklevad sageli.
Olen püüdnud abi leida teismelisi käsitlevatest raamatutest, aga siiski tunnen, et olen üsna abitu. Ühest küljest ei tahaks kogu aeg tungida teismelise piiridesse ja soovin jätta ruumi ise otsustada ja teha. Teisalt on raske vaadata lihtsalt lamavat noort inimest kellele kõik on vastumeelne ja enamik elust jätab ükskõikseks.
Vaatamata kõigele on meie suhted veel head, ta vajab ka lähedust ja iga päev kallistab korduvalt ja musitab. Nii ema kui isa. Kui sõidab näiteks vanaema juurde, siis alati nutab lahkumineku hetkel (kuigi ise soovib minna) jne.
Sooviksingi teada, kas peaks pigem laskma tal olla nii nagu ta soovib. kasvõi lamada kogu suve oma toas, minemata õue ja kohtumata sõpradega? kas peaks teda sundima liikuma või perega ühistest tegevustest osa võtma?
Eks mure on ikka see, et temast kasvaks hooliv ja tark mees, kes elus hakkama saab. Hetkel on mul selle hakkamasaamise kohapealt tõsiseid kahtlusi...
Teil on emana raske leppida, et teie teismelisest pojal ei näi olevat huvi millegi vastu peale nutiseadmete ja nendes olevate mängude. Kuigi see on üsna tavapärane, et nüüdsel ajal laste jaoks jääks ilma nendeta justkui elu seisma, muretsete just seetõttu, et ta ei huvitu ühestki muust tegevusest ega valdkonnast, miski ei näi teda köitvat. Olen nõus, et lapsed on väga erinevad ja see mida loete tavaliselt teismeliste impulssiivsuse ja rahutuse kohta, et pruugi teid üldse aidata, pigem suurendab teie muret, et pojaga oleks justkui midagi valesti.
Teismelisi, kes möllavad ja sageli ka oma käitumisega täiskasvanutele meelhärmi valmistavad, märgatakse rohkem, nendega tegeletakse rohkem ja neist ka kirjutatakse rohkem. Kuid see ei tähenda, et kinnised ja omaette hoidvaid noori polekski – nad jäävad sageli märkamatuks, nad otseselt ei sega ju kedagi. Kuid samas ka nende võimalikud probleemid jäävad sageli tähelepanuta, seda enam, et nad ju elavad sissepoole, olles nagu omas maailmas ja väldivad suhtlemist.
Ma usun, et kõige olulisem on teie omavaheline hea läbisaamine. Vajab ju iga laps eelkõige seda, et tema vanemad on igal hetkel olemas, kui nad neid vajavad ja säilib usaldus. Kui teie poeg tunnetab seda, et ta saab teie poole pöörduda, kui tal mõni mure oleks, siis see on talle kõige olulisem. Ka need teismelised, kes väljendavad vanemate suhtes protesti, vajavad vanemate poolehoidu ikkagi. Neil lihtsalt peab olema turvaline viis protestimiseks ja seeläbi iseseisvumiseks. Turvalisuse all pean silmas võimalust väljendada oma arvamust, olla just selline nagu ollakse kartmata mahategemist. Seega teie saate oma poega aidata just seeläbi, et ei püüa kuidagi arvustada tema põhiolemust ja õigust olla omaette, mitte käituda nagu teised temaealised ja tunda huvi või mitte tunda huvi nende asjade vastu, mida tema on valinud. Samas, kui teile mõni asi muret teeb, siis saate seda väljendada, kuid mitte lahendusi peale suruda. Nii võib olla mõistlikum teda kaasata mõnesse perega koostegemisse, kuid mitte seada tingimusi või karistada, kui ta näiteks eelistab nutiseadmeid jalgrattasõidule. On loomulik ja arusaadav, et väljendate muret, et netis oldud ajakulu suhtes, kuid karistades telefoni või arvuti äravõtmisega suurendate tema vastuseisu teie ettepanekutesse, kuid loodetud huvi teiste tegevuste vastu ei saavuta. Seda olete te ka juba kogenud – kasutatud meetmeid ei aita. Pigem võiks olla püüda teda jätkuvalt kaasata arutellu, mida toredat võiksite koos perega teha või mis võimalused on veel proovimata, mis teda võiks huvitada. Teiegi kogemus räägib ju sellest, et kui huvi ei teki temal endal, pole ka muutust loota.
Ma oletan, et te olete juba piisavalt teda püüdnud ärgitada erinevate asjade vastu huvi tundma ja seletanud, miks pole hea liiga palju aega digiseadmetega veeta. Selle pidev kordamine ilmselt ei aita ja on juba teinud teidki nõutuks. Ka poisi enda enesetunne võib pigem halveneda, sest ta võib kuulda teilt sõnumit, et te pole temaga rahul, ta ei vasta teie ootustele, temaga on midagi valesti. Kindlasti ei paranda tema enesehinnangut ka see, kui väljendate rahulolematust näitkes tema kehakaalu suhtes. Kõik, mis puudutab teisemelise isikut, eripära, sh välimust, on ülitundlik teema. Ta vajab nüüd pigem sõnumit, et te usute temasse, ei muretse liialt ja näete temas positiivseid asju, hoolite temas. Kui veidi tõmbute tagasi tema elu korraldamast (kuid olete jätkuvalt hooliv ja sõbralik, tema jaoks lihtsalt olemas), siis võimaldate tal endal hakata initsiatiivi näitama. Julgustage teda vahel rääkima, mida mõtleb, millest unistab, mida ta internetis teeb, tundke huvi, kuid vältige hinnanguid ja muretsemist. Võimalik, et ta on kinnine mitte ainult oma loomuse pärast, vaid ka seepärast, et pole saanud vabalt arutleda või saanud tagasisidet, mis pole soosinud tema eneseväljendust.
Kui tal pole palju sõpru, siis see ei pruugi osutuda probleemiks. Piisab, kui kasvõi üks hea sõber, kellega tal on meeldiv olla. Hea, et talle meeldib vahel ka kodunt eemale sõita, nt vanaema juurde, teise keskkonda. Kindlasti on aga tema vanuses poisile olulisem säilitada kontakt või luua suhteid omaealistega ja midagi koos teha. Samuti võib olla hästi mõjuda ja oluline olla leida ühistegevusi isaga kahekesi, tunda, et isa teda tunnustab ja kaasab. Ja jällegi, mitte nii, et muidu vedeled siin kodus niisama, vaid, et ta tunneks, et isale meeldib pojaga koos midagi ette võtta. Kõige määravam ongi see, kuidas poiss tajub oluliste lähedaste suhtumist endasse.
Ka teie ise võiksite jälgida, kuidas poisile mõjub see, kui te ise väga ei muretse tema pärast (seegi on lastele sageli varjatud, kuid suurem koorem), ei püüa tema tegemisi ise korraldada, kui teil ja isal on omad huvid, millega tegeleda. Pole paremat viisi lapsi mõjutada, kui rõõmsad, toetavad, mitmekülgsete huvidega ema ja isa ning pereliikmete vaheline hea, üksteist aktsepteeriv ja tunnustav suhe.
Suur tänu vastuse eest!
Kõik on arusaadav, ent praktikas olen ikka saamatu.
Me oleme tõesti juhtinud tähelepanu kehakaalule, mis liigse inaktiviteedi tõttu on tõusnud. Me kindlasti ei ole teinud solvavaid märkusi. Samas ma ei saa ju jätta seda talle mainimata, et mul on ses suhtes mure.
Nutiseadmeid ära ei võta (seda tegime siis kui oli väiksem) just seetõttu, et ta on juba suur ja iseteadlik. Ometi ei oska ma öelda, kas võin tõesti siis lubada sellega piiramatult tegeleda ilma et see tõsisemaid tagajärgi tooks?
Perega koos ikka asju ette võtame, kuid kõigil on ju oma tegevused ja kohustused ja seda ei juhtu just sageli, et meil on aega ühiselt asju teha.
Minu mure on eelkõige selles, et ta jääb elukaugeks ja tema sotsiaalsed oskused jäävad puudulikuks. Kui ütlete, et vajalik on vaid anda hingamisruumi ja las asjad kulgevad omasoodu, siis loomulikult teen seda, aga raske südamega.
Ma ei ole kindlasti ülimuretsev ja pidevalt õiendav-kärkiv lapsevanem. Aga lihtsalt kõrvalt vaadata ja tuge pakkuda tundub vähe. Mul ei ole varist teda enam millegi eest tunnustada kui ta viibib vaid oma toas ja mängib telefoniga. Seega ka positiivset tagasisidet on raske anda.
Mõistan, et muretsete eelkõige võimalike kaasnevate probleemide pärast tulevikus. Lisan veel, et vahel on mõistlik piirata nutiseadmete kasutamist, kui on ilmselge, et see viib lapse või noore järjest süveneva endasse tõmbumiseni või toob kaasa riske tervisele. Näiteks teha kokkuleppe, mis kell hiljemalt on magamisaeg või mitu tundi maksimaalselt päevas mängida arvutimänge.
Kuid probleem ei lahene, kui keskenduda vaid piiramisele ja nende täitmise kontrollimisele, kui selle asemele ei tule midagi mõistlikku ja kasulikku. Pidasingi silmas seda, et koos mõelda, mida ta võiks veel teha, kaasata teda tegevustesse, st leida alternatiive senisele eluviisile. Siinkohal on väga oluline ka see, kuidas seda teha. Väga oluline on siin positiivne hoiak ja tunnustav suhtlemine. Ma usun siiski, et kui poiss näeb, et te ei ole õiendav-kärkiv lapsevanem ja olete heasoovlik ja optimistlik ja pere teeb koos toredaid asju, siis see innustab teda ka.
