Tere! Olen rasustes oma tütrega suhtlemises. Praegu elame ühes kahetoalises korteris mina koos abikaasaga, 20 aastane tütar ja tema 3 aastane poeg. Tütar oma lapse eest hoolitseda ei suvatse. Temal on ainult tähtis tema välimus ja tema sõbrad. Välja minnes meigib ennast 2 tundi vannitoas ja kui palun kiiremini hommikuti teha, et teised ka elavad siin ja tahavad vannituba kasutada, siis vihastab ja ütleb halvasti. Seal, toas kus ta oma pojaga on, jätab oma riided ja asjad mööda põrandat laiali.Ma teen talle märkuse selle kohapealt, siis on vastuseks, et pane uks kinni ja ära vaata. Lapse riietest ei tea ta midagi. Nende eest hoolitsen mina ja lasteaeda viime ja toome abikaasaga vaheldumisi. Lasteaiaarve tuleb minu nimele, sest tütar töötab poole kohaga ja seal ka kui öösel on kaua üleval tahab hommikul magada ja tööle ei lähe. Samuti õpib ta täiskasvanute gümnaasiumis, aga seal käib ka kui viitsib. Raha, mis ta kuu jooksul saab, kasutab ta ainult enda jaoks. Lapsele ei osta ta midagi ja elada saab ju meie kulul. Koju ta süüa ka ei osta, vaid endale maiustusi. Kui ma püüan temaga raha teemal rääkida, siis väidab, et tema palk on nii väike, et sellest ei jätku. Minul pidi kerge olema, sest mul on kõik olemas: oma armastus, pere, korter ja korralik palk. Kõigis oma hädades süüdistab ta mind, et ma ei lubanud tal aborti teha. Õiget armastust tal sellepärast ei ole, et tal on teise mehega laps. Lapse isa ja tema vanemad hoiavad nädalalõppudes poissi. Ma püüdsin talle rääkida, et tema suhetes ei ole laps süüdi, vaid tema ise ja tema käitumine. Ta on küllaltki ülbe käitumisega kodus, ma kujutan ette, et väljaspool kodu on ka selline. Ma olen ise jäänud 21 aastaselt 6 kuuse pojaga üksi, kuna lapse isa sai tööõnnetuses surma ja elasin 13 aastat pojaga koos, enne kui uuesti abiellusin ja lapsed saime. Mu abikaasa kasvatas kõiki ühtemoodi ja tütrele olen seda meelde tuletanud. Tema väidab jälle, et nüüd on teised ajad. Nii on kõikide asjadega, mida mina väidan, sest ma olen ainult loll vanamutt, kes noorte asjadest midagi ei tea. Isaga ta ka üldse läbi ei saa, ainult tülitsevad sest nad on ühesuguse iseloomuga, kumbki alla anda ei taha. Nad on isegi käsipidi kokku läinud ja mina läksin vahele. Enam ei oska midagi ette võtta. Ma kohe tunnen,et mul enesetunne läheb raskeks, kui peale tööd koju pean minema ja kõik kodus on. Ma nädalavahetusel ootan, et tütar kodust välja läheks. Siis tunnen, et ma saan puhata. Ma ise olen ka juba nii närviline ja väsinud. Tahaks rahu, aga kuidas seda saavutada.
Olete püüdnud oma tütart toetada ja oodanud, et nüüd täiskasvanuna ja emana võtaks ta rohkem vastutust, kuid seni pole seda märganud. Kuigi oleksite ilmselt meelsasti vanavanemad oma tütrepojale, ei peaks te ometi kandma kogu vanemalikku rolli, mida iga laps vajab. Pingeid lisavad vastastikused etteheited ja solvangud.
Praegu näib nagu sõltuks teie heaolu ja enesetunne suhetest tütrega. Sellest, kuidas õnnestuks jagada vastutust tütre poja kasvatamises ja otseselt ka sellest, kas tütar parasjagu kodus on. Nii võib temalegi paista, et kõik oleks paremini, kui te tema ellu ei sekkuks ja laseks tal olla ja oma elu elada ega tuletaks meelde, et tal on kohustused ja vastutus oma elus toimuvas. Kõik see kokku on aga väga ebamugav ja pingeid tekitav teile kõigile. Kuna olete sekkunud tema valikutesse, nt lapse sünnis, siis sealt edasi näib, et võtsite otsustades ka vastutuse ning tütar seda jätkuvalt eeldabki. Tema tuba ja teenitud raha on jäänud tema otsustusalaks, mida ta seda ägedamalt kaitseb, mida rohkem ta tunneb, et kõiges muus teist sõltub. Kui nüüd seda arutlust püüda kokku võtta, siis lühidalt öeldes, vastutus on keskne teema teie loos ja teiepoolne rahulolematus püüd seda ümber jagada.
Kuidas teie saaksite emana aidata kaasa tütre iseseisvumisele ja oma elus vastutuse võtmisele? Kuid kas usute, et ta saaks ise hakkama nii materiaalselt kui emana lapse eest hoolitsemisega? Kui ta praegu veel õpib ja seetõttu ei saa ka piisavalt hästi end ülal pidada, siis ilmselt vajab ta veel mõnda aega teie toetust ja küllap seda olete valmis talle ka pakkuma. Tundub, et vajaksite selgust ja kokkuleppeid selles, milles olete valmis oma tütart aitama ja nii, et see ei näiks kellegi suhtes ebaõiglane. Esialgu näiteks arutada mehega läbi ja siis tütrega. Näiteks nii kaua, kui tütar on seotud õpingutega peate vajalikuks pakkuda talle elamist ja lapselapsega tegelemist. Ja konkreetselt, kes mida teeb, nt lasteaiast toomine-viimine, toidu valmistamine jt majapidamistööd (kes mida millal teeb) jms. Samuti rahaasjad. Kui tõesti pole tütrel praegu võimalusi osaleda ühises majapidamiskulude katmises, siis ka see oleks hea lahti rääkida, kas olete nõus sellega kuni ta täiskohaga tööle asub. Mõte on selles, et oleks selgus nii teil mehega kui ka tütrel ja ei oleks pidevalt õhus etteheide ja varjatud ootusi, mis pidevalt tülideks kasvab.
Kuid kindlasti ei lahenda see kõiki probleeme. Ka ühiste kohustuste jagamise plaan ei hakka toimima, kui suhted on sassis ja üksteise mõistmist pole. Seega tuleks peamiselt panustada sellesse, et jõuda suhete soojenemise lainele. Üksi teie parim kavatsus oma tütart aidata ja iseseisvumist toetada ei toimi, kui ta ei taju teie kavatsusi heatahtlikena ja hoolivana. Kuigi te olete tema jaoks palju panustanud ja hoolitegi, ei pruugi see miskipärast temani jõuda. Kuid ometi on see praegu peamine – tütar peab uskuma ja tundma, et teie ja isa tõepoolest hoolite ja armastate teda tingimusteta, koos tema ebaõnnestumiste ja protestidega teie vastu. Ta ei saa hakata täiskasvanulikult käituma enne, kui ta vabaneb oma süütundest, et ta ei vasta teie ootustele ja ei ole osanud oma elu korraldada nii, et teie temaga rahul olete. Alles siis, kui ta seda päriselt tunneb ja usub, saab ta hakata sellest tuge, millele oma elu üles ehitama hakata. Kui ta ei tunne end väärtustatuna, jääb ta justkui selle vangi ja peab hankima tunnustust väljastpoolt kodu ja sugugi mitte alati parimal moel.
Proovige vältida oma pettumuse väljendamist ja etteheiteid ja panustage sellele, et leida võimalust temaga südamest-südamesse jutuajamisi. Arutlege ka mehega neil teemadel, kuidas vältida kes-keda vaidlusi, sest suhteid ei paranda kunagi suhtumine, et ühel on õigus ja järelikult teine eksib. KA erimeelsuste korral on võimalik teineteise mõttemaailma mõista. Soovitan lugeda neiks jutuajamisteks vajalikke suhtlemisoskusi puudutavaid soovitusi (nii eriti aga aktiivset kuulamist, suhtlemis tõkkeid, aga ka konflikti lahendamist) meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/.
Lisan veel soovituse: kui seegi kõik ei aita, kuid soovite siiski pingeliste peresuhetega paremini toime tulla, saada hingerahu ja oma elus rohkem rõõmu leida, siis tasub pöörduda ka pereterapeudi poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
