Terve elu on mu vanemad olnud minuga karmid. Lähedasi suhteid meil pole. Kolisin kodust ära kui olin 17. Hetkel olen 27 ja praeguseks suhtleme minimaalselt (helistame heal juhul kuus korra, näeme u 4 korda aastas). Mulle on lapsest saadik öeldud, et lapsed on elu hukatus, siis on elu läbi. Ära sa kunagi lapsi tee ja meest võta. Mina olevat ka põhjus, miks nemad abielluma pidid ja kõikides nende probleemides süüdi. Siiamaani ka kõik mehed, kes minu elus on olnud, on saanud ainult kriitikat ning nad on ka otseselt suhetesse sekkunud. Mul on olnud ääretult piinlik.
Olen leidnud endale mehe, kellega soovisime väga last ja õnneks see ka juhtus. Teatasin 5. raseduskuul oma rasedusest telefoni teel vanematele ja reaktsioon oli nii kohutav ja tegi haiget. Loomulikult on see šokk neile, nad hakkasid kohe sõimama kuidas te oma elu nii planeerite (tegelikkuses tuli laps väga õigel ajal ja me suudame lapsele kõike vajalikku pakkuda), mis teil arus. Öeldi, et nad loodavad et me piirdume ühe lapsega, vastasel juhul tuleks munajuhad läbi lõigata minul. Laps sai kohe nime sohilaps, kuna me pole abielus. Vanemate sõnul peame koheselt registreerima. Pulmapidu pole vaja ja see neid ei huvitagi. Mina ja mees ei tunne hetkel vajadust perekonnaseisuametisse joosta. Ja kumbki ei küsinud minu tervise kohta. Kas kellelgi on kogemusi taoliste vanematega ja mida arvavad normaalsed inimesed taolisest reaktsioonist? Kaalun ise kõikide suhete lõpetamist oma vanematega, sest et oma lapse kohta ma selliseid jutte rääkida ei lase.
Olete lapseootel, kuid teie vanemad ei näi selle üle rõõmustavat. Mõistan, et vaatamata sellelele, et te ise ei ole enam laps, loodate vanematega kohtudes või helistades ikka ja alati, et ehk läheb seekord paremini. Kui tekib mittemõistmine, siis kaasneb sellega järjekordne pettumus ja haigetsaamine. On kahetsusväärne, et suhted on nii paigast läinud, et kaalute nende päriselt lõpetamist.
Loomulikult saab see olla vaid teie ja teie vanemate valik, kas suhelda või mitte. Iga täiskasvanu vastutab ise oma otsuste eest. Te saate jääda rahulikuks ja väärikaks ja öelda, et teile ei sobi väljendid ja hinnangud, mida vanemad kasutavad. Kui vanemad teie selgelt ja rahulikult edastatud teadet ei aktsepteeri, siis te tõepoolest ei pea nendega suhtlema.
Kui teie vanemate hinnangud olukordadele on üsna äärmuslikud, siis võiks ju mõelda, miks nad seda teevad. Tavaliselt ei ole inimesed lihtsalt halvad. Nad on pigem oskamatud, vähese empaatiavõimega, võib olla soovivad seeläbi omal kombel hoiatada teid ja hoida eemal elus ettetulevate raskustest.
Tänan vastuse eest!
Minu ema sõnul on ta minu ema ja võib mulle kõike öelda. Ei saa ta üldse aru, et on halvasti öelnud. Tema arust oleks võinud lapsesaamist enne temaga läbi arutada ja tal on kahju et nii hilja ütlesin, muidu saaks veel aborti teha!!! Mul on pangalaen nagu igal teisel eestlasel- tema tõlgendus, et siplen pangavõlgades! Saan väga hästi hakkama majanduslikult (palju paremini kui tema). Kuna ta polnud 5 päeva jooksul minu tervise vastu huvi tundnud, ütlesin, et milline ema reageerib nii, võõrad inimesed tunnevad ka rohkem huvi. Selle peale tuli vastus, et see polegi tähtis kuidas ma end tunnen. Et rasedus on väga piinarikas ja et ma ootaks, halvim on veel ees. Kui üldse sünnitan, kuna selles ei saa ka veel 100% kindel olla. Kõige selle peale vastasin, et ma ei taha tülitseda, aga suhelda sinuga ka enam mitte. Mõne aja pärast tuli hüsteeriline telefonikõne, kus väitis, et kõik jääb minu südametunnistusele, et hakkan teda hooldama varsti ja kas see on siis tänu, et ta on kasvatanud oma lapsi just nii nagu iga õige ema peab kasvatama. Samuti palus ta mehe ema numbrit et saaks talle helistada ja teatada kui õel tütar ma olen ning hoiatada ning ähvardas, et küll näed, et oled varsti üksi oma titega ja roomad kodu ukse ees. Kohutav on seda kõike kirjutadagi siia. Nutsin terve päeva, sest et ei näegi siin mingit lahendust.
Kuna olete lapseootel, siis teie meeleolu mõjutab veel sündimata last päris palju. Rääkige kindlasti oma perearstiga. Perearst saab teid suunata psühholoogi vastuvõtule. Koos psühholoogiga saate olurda arutada ja otsida koos ressursse, et emotsionaalselt toime tulla.
Loodetavasti on teie ümber veel teisi toredaid, lahkeid ja heasoovlikke inimesi, kellega koos aega veeta nii, et masendust tekitavad mõtted pidevalt võimust ei võtaks.
Kindlasti rääkige ka oma mehega, sest teie praegune pere on siiski põhiline, millele pühenduda. Päritolupere (ema ja isa), küll kahtlemata mõjutavad meid, kuid need suhted ei saa rikkuda kogu elu.
