Mis mõte on meil omavahel suhelda? Ma ei meeldi oma emale. Talle ei meeldi mu soeng, mu riietumisstiil, minu mõtted, ma olen närvihaige ja lapsed samasugused, mu mees jätab mu kindalsti maha… Minu lastega käitub ta ka nii. Olime tütrega tal 2 päeva külas. Teise päeva lõpus ütles tütar, et “ma tapan ennast varsti ära”.
Selle tulemusena ei meeldi mulle ka minu ema. Mulle ei meeldi olla inimese seltskonnas, kelle suust tulevast jutust 90% on negatiivne. Kõik mis ta ütleb, on kantud ootusest, et läheb halvasti. Alates sellest, et niikuinii mind üritatakse poes rahaga petta, buss jääb alati hiljaks, naabrid kiusavad mind meelega, arstid ei oska tööd teha kuni selleni, et ahmitakse kõike uudistest, mis on siis mõrvad/sõjad/pagulased/õnnetused. Teiste käitumises näeb ainult halba (inimesed seisavad tal meelega ees, teda kiirustatakse liialt tagant, iga lause on solvav, kindlasti räägitakse teda taga jne jne).
Ühesõnaga. Ta ei meeldi mulle. Tema otsib ja otsib ja otsib kontakti. Iga kord kui ennast ületan ja kokku saan (sest sa oled minu tütar ja ma ju armastan sind ja emad ja tütred kohtuvad ja teevad koos asju ja hoolivad üksteisest) on mul kaks päeva peavalu. Sest ma ei saa olla ma ise. Ma pean kontrollima oma emotsiooni sinnamaale, et ma ei tunneks midagi. Kui näitan välja rõõmu, siis leiab ta, et ju siis mõned teised asjad või tegevused pole rõõmustamist väärt, kui räägin tegemistest pere või sõpradega, siis on ta armukade, kui väljendan oma arvamust, siis solvub ja hakkab karjuma, kui selle peale tõstan häält, siis olen närvihaige ja minu lastest saavad tulevikus ka koolitulistajad… Kõige parem on olla vait. Mitte reageerida. Valitud kohtades väljendada oma imetlust ja heakskiitu. Ning tema kinnitab, et ta pingutab väga, et mitte oma arvamust mulle välja öelda ja oma keel hammaste taga hoida, sest ma olen ju nii nõrga närvikavaga ja lähen kohe endast välja. Nii jõuamegi sinna, et saame koos olla vaid siis kui mõlemad vait oleme. Aga mis on selle asja mõte?
Kahju lugeda, et suhted emaga on kujunenud nii keeruliseks. Te olete tütar ja ema, ja kindlasti olete te ka kaks täiskasvanud inimest. Just seda viimast oleks vaja meeles pidada. Täiskasvanu juurde kuulub (loetelu ei ole ammendav):
- julgus olla ise, just see inimene, kes ollakse;
- rahulik leppimine teise inimesega sellisena, nagu tema on;
- vahe tegemine enda ja teise vahel: mina olen mina ja sina oled sina, me oleme erinevad, me tunneme, mõtleme, arutleme erinevalt, maailmapilt, arusaam suhetest ja elust on erinev;
- vahe tegemine enda ja teise tunnete vahel (te ei pea tundma seda, mida tajute teist tundvat, te ei vastuta selle eest, kuidas tunneb end teine - igaüks vastutab oma tunnete eest ise.
Mõistagi ei ole see lihtne, eriti suhetes oma vanematega. Me kipume oma vanemaid liialt idealiseerima, või vastupidi - kipume nende üle kohut mõistma. Osati on oma vanemate aktsepteerimine sellisena, nagu nad just on, samuti täiskasvanuks saamise tunnus.
Mis saaks, kui te pahameele ja ärritumise asemel rahulikult enda juurde jääksite, samal ajal ka ema seisukohta mõista püüdes. Nt: Ma saan aru, et sina mõtled teisiti / et sulle ei meeldi / et sind ärritab... - ma mõistan, kuid ise arvan teisiti. Kui teie hakkate käituma täiskasvanulikult, ehk on see ema jaoks rahunemise koht? Kaks ärritunud inimest ei ole hea kooslus, siis võib tüli taevani tõusta. Kui teie otsustate käituda rahulikult ja enesekindlalt, aitab see teil säilitada ka eneseväärikuse. See, mida ema räägib, räägib siiski põhiliselt temast ja sellest, mil moel tema saab aru teie omavahelisest suhtest. Negatiivsuse eest tuleb end kaitsta, ei tohiks olla avatud anum, kuhu igaüks saab valada, mis talle pähe tuleb. Aga kaane saate peale panna vaid teie ise.
Samas on ilmne, et ema käitumine räägib tema valust, tema katmata vajadustest. Siin võib abi olla siirast kuulamisest, et aru saada, mis on see, mis ema paneb reageerima just sel viisil. Inimene, kes on endaga rahujalal, on seda reeglina teistegagi. Vahel on seesugune käitumine justkui appikarje.
Soovin teile rahulikku meelt ja meelekindlust neis olukordades toime tulemiseks.
Nii, pärast külaskäiku sain oma emalt kurja kirja.
Ja ongi nii, et me mõlemad süüdistame teist täpselt samades asjades. Loomulikult on see asi alguse saanud aastaid tagasi, juba siis kui mina olin väike. Kodus elad ikka oma elu kodu reeglite järgi, ema suunab, õpetab, juhatab. See on loomulik. Tema hakkas oma sõnul kannatama 11 aastat tagasi (siis mina abiellusin), kui JÄRSKU enam asjad ei käinud nii nagu tema tahtis. No ma kasvasin lõpuks suureks ja tõesti oli vabadus teha asju nii nagu ise heaks arvan. Mis muidugi ei ole see, kuidas minu ema heaks arvab. Tema süüdistab mind selles, et ma mõtlen ainult endale ja mitte talle. Mina teda ka samas asjas. Aa, kirjutab veel et: kui üleolev sa alati oled, kui vastuvõtmatu igale minu arvamusele, soovitusele, kui paindumatu muutusi vastu võtma, miks peaksin mina olema Sinu iseloomu järgi kui Sina oled OMA isa iseloomu järgi!
Tegelikult ju igavene vastuolu. Minagi tahan ju oma lastele parimat. Aga kuidas leida kesktee et mitte oma tarkust peale sundida aga samas siiski elukogemust edasi anda? Anda neile vabadus ise teha ja otsustada? Minu ema annab alati nõu, sealt ka soovimatus seda vastu võtta kui ma tegelikult seda nõu ei vaja. Kui mul on juba oma elu väga hästi ära korraldatud. Ja siis tunneb tema end kasutuna. Aga kas minu kohus on leida oma ema elule mõte, kui temal hakkab igav kui täiskasvanud lapsed omi valikuid teevad?
Kui ma teda kuulan, saan aru, et ta soovib armastust. Olla armastatud tingimusteta nagu väike laps. Seda soovin minagi. Tunnen, et mina ei ole seda kunagi lapsepõlves kogenud ja nüüd tema nõuab seda minult, juba siis nõudis kui ma veel laps olin. Muidugi on minu ema enda lapsepõlv ülimalt keeruline -sõjaaja laps. Siin tulebki välja põlvkondi edasi kandunud krooniline armastuse puudus. Mu vanaema kasvas 10 õe ja vennaga (palju seal lapsele aega jäi?), ema oli 5-lapselisest sõjaaja perest, kus väga keerulised ja kasinad tingimused, lisaks kõva käega ja karm isa. Mina sündisin siis ema ootas et nüüd saabub õnn ja oleme õnnelik pere. Kuid isaga läksid nad lahku ja oma valu elas ta meie, laste, peal välja närvilisuse, viha, süüdistamisega. Nüüd ootab, et me mängiksime õnnelikku perekonda edasi, kuigi ka mina olen emaarmastusest ilma jäetud. Proovin olla oma lastele parem ema. Hoolivam ja armastavam.
Teema oleks nagu minu elust maha kirjutatud. Eriti suureks on negatiivsus kasvanud siis, kui ma elukaaslase olen leidnud, sest pole aega iga kõne peale tormata teda päästma tähelepanu saamiseks õpitud abitusest.
