Tere!
Olen mures oma lapselapse vaimse tervise pärast, sest lapse isa on türann. Lapse isa arvates on laps nagu koer, kes peab alluma kõigile tema korraldustele ja kui midagi ei meeldi, siis saab karjumise ja/või karistuse osaliseks. Lapse isa arusaama ei ole võimalik muuta.
Noored elasid 6 aastat koos naise ema s.t. minuga ühes majas ja tüdrukul olid väga head suhted vanavanematega, mis pisut tasakaalustas isa poolt tulenevat närvilisust ja vägivaldsust.
Aasta tagasi kolisid noored Soome ja nüüd ei suuda ema üksi lapsi kaitsta isa vägivalla eest, ning 7.aastane tütar, kes käib esimeses klassis on silmanähtavalt õnnetu. Tüdruk on arukas ja tubli laps, ainult stressis ja madala enese valitsemise oskusega koduste kasvatusmeetodite tõttu.
Minu kui vanaema küsimus on, et kuidas hinnata, mis on lapsele tuleviku mõttes parem lahendus.
1. Kas võtta ta enda juurde elama, mida tüdruk on korduvalt soovinud. Samas tekib lapsel siis ema igatsus, sest külaskäigud Soomest Lõuna-Eestisse ei saa olla väga sagedased. Ja kuigi vanavanematena me suudaksime pakkuda lapsele turvalisemat ja rahulikumat keskkonda, ei oska me hinnata, millised mõjud on lapsele, kui ta elab vanematest eraldi?
2. Jätta laps elama vanematega koos, pakkudes talle võimalust vaheaegadel olla vanavanematega ja püüdes õpetada toimetulekut isa vägivaldse käitumisega. Millised tagajärjed võivad olla sellel lapsele?
Kumb on karmim, kas isa vaimne ja füüsiline vägivald või vanematest eraldi kasvamine. Nagu kirjutasin, laps käib esimeses klassis ja on 7.aastane. Lisaks 7.aastasele tütrele on peres ka 3.aastane poeg. Kuna tüdruk on vanem, siis kannatab tema rohkem kui vend.
Kui tüdruk tuleks vanavanemate juurde elama, siis võib juhtuda, et kogu isa türannilikkus saab osaks poisile ... Poisiga on isal muidugi tihedam suhe, sest imiku eas oli isa isapuhkusel.
Praegu tundubki kõrvalt vaadates, et isa justkui ei salli tütart. Samas tüdruk otsib igal moel isa tähelepanu.
Ette tänades päriselt asjatundlike nõuannete eest.
Olete mures oma lapselapse pärast, ja kirja lugedes tundub, et probleem on tõesti tõsine.
Mõtlete, kuidas saaksite lapselapse elu kergendada, ja kaalute valikuid.
Jah, tõepoolest on võimalus, et laps tuleb teie juurde elama ja ei pea seega kannatama isa türanliku käitumise all. Seesugune käitumine - nagu te ka ise kirjutate - mõjub lapsele reeglina eneseväärtustunnet hävitavalt. Kahjuks on nii, et kui vanem käitub lapsega lugupidamatult ja hoolimatult, siis laps ei lõpeta mitte vanema armastamist, vaid ta lõpetab iseenda armastamise, ja seesuguse kaasaandega kaasnevad paljud riskid lapse edaspidises elus.
Kuid lugedes teie kirja tekib mul paratamatult küsimus, mis puudutab teie tütart ehk selle lapse ema, kellest räägite.
Sel lapsel on ju kaks vanemat: lisaks isale ka ema. Kuidas on juhtunud nii, et lapse ema laseb lapse isal sel moel käituda? Kas teie tütar on püüdnud midagi ette võtta, et seda olukorda muuta? See on ju tema tütar. Mis toimub selles paarisuhtes, mis aitab sel olukorral püsida? Saan aru teie kui vanaema murest, valmidusest last ise kasvatada jne, kuid võimaliku lahenduse poole peaks pürgima eelkõige lapse ema.
Teie juures kasvada oleks lapsel ilmselt turvaline. Kuid sel juhul on laps lahutatud oma emast, oma vennast ja oma isast, keda laps (ja seda teeb iga laps) armastab.
Ma ei oska arvata, kas olete olukorda oma tütrega arutanud. Parim lahendus oleks, kui lahendus leiduks selle pere sees. Lapse isani peaks jõudma teadmine, tema käitumine on lubamatu ja ka seadusevastane (seadus keelab lapse kohtlemise tema eneseväärikust kahjustaval viisil, nii on see Eestis, nii on see ka Soomes). Olulisi elulisi ja tulevikku vaatavaid otsuseid peaks eelõige tegema lapse ema, teie saate olla toetaja, mõistja ja abistaja.
