Tere
Minu mure on tegelikult suur, st ulatub juba kaugemale minevikku aga siiani olen püüdnud oma jõududega hakkama saada. Täna aga tahan selle mure endast välja saada.
Minu ema on 63 aastane lesk, kes kolis mitu aastat tagasi linnast ära alevisse, kus on ka tema lapsepõlvekodu. Seal elab ta koos oma tütre ja selle lapsega. Niimoodi minu õega koos on nad elanud lapse sünnist saadik, ehk siis seitse aastat.
Mu ema on olnud minu jaoks raske iseloomuga koguaeg. Isaga nad tülitsesid palju, mina olen pere noorim laps ja mul oli väga raske teismelise iga - visati koolist välja, hulkusin ringi, käisin pidudel, jõlkusin sõbrannadel sabas. Lõpuks ikkagi lõpetasin keskkooli ja sain kõrgkooligi sisse. See jäi aga pooleli, kuna leidsin elukaaslase ja sain lapse. Mehega aga koos elada ma ei osanud, pidevad tülid viisid kord selleni, et mees lõi mind. Läksin ema ja isa juurde, lootes leida sealt lohutust. Ema poolt sain ainult süüdistused, isa õnneks käises ja hoidis mind kuigi ei näidanud seda väga välja. Peale aastaid lapsega üksi elamist leidsin endale mehe, kellega nüüd olen abielus ja mul on kaks last. Ja võiks öelda, et sellest ajast, kui oma praeguse mehega tuttavaks sain, on emaga suhted külmemaks läinud. Ta on isegi mulle nina peale hõõrunud, et noh, sina oled ju nüüd õnnelik, mis ma ikka küsin, kuidas sul läheb.
Ta on peale linnast ära tulekut (töötas prestiižes kohas ja käis teatrites, kohvikutes sõbrannadega peale isa surma, kohtus meestega, elas nö head elu) maal nii ära mandunud, et nii raske on temaga rääkida. Ta näeb kõiges negatiivset, kirub mulle minu õde, kui seda pole läheduses. Seda teeb ta ka telefonis pidevalt...Tahab rääkida ainult enda asjadest, minu elu kohta ei küsi eriti kunagi. Ei tule ta mulle ka kunagi külla, kuigi elame ka nüüd maal (linnas elades tõi põhjuseks, et ta ei suuda korteris istuda). Nüüd on põhjus, et a)pole bussiraha (kuigi olen pakkunud, et ostan talle piletid, sõidutan jne), on vaja kassile süüa panna (kuigi seda saaks teha keegi teine) jne. Saan siis aru, et pole soovi. Samas räägib telefonis, kui väga ta minu lapsi igatseb ja näha tahab. Kui aga käin seal, tal külas, ei tegele ta lastega kunagi. Istub korraks maha, kui lapsed teda algul häbenevad, solvub...ja läheb omi asju tegema, nagu meid polekski seal...ma olen üritanud rääkida aga siis ütlevad nad mu õega, kui ühest suust, et ma räägin juba nagu mu mees...ma ei tea täpselt, mis see tähedab aga minu jaoks on see ainult positiivne teada, sest mu mees on minu silmis väga hea suhtleja, nende peres on kõigi vahel väga soojad ja kokkuhoidvad suhted, tema vanemad käivad meil paar korda kuus külas, et lapselapsi näha...minu ema käib ehk kord aastas, kuigi elab mulle lähemal, kui mehe vanemad...
Lisaks on mureks ema alkoholilembus. Okei, ta oma enda eluga võib muidugi teha, mis tahab, seda ei saa keegi teine ilmselt muuta, kui ta ise ei taha. Mu isa üritas, aga see tõi vaid kahju. Nüüd aga mind kohutavalt häirib, kui ma lähen keset päeva lastega sinna ja tal on lõhnad juures....Viimasel korral läksin kahe väiksema lapsega (2 ja 3 a) talle külla, kuna mees on pikalt komandeeringus, tahtsin natuke vaheldust, et ise ka puhata...ema sellest kahjuks aru ei saa, et mulle seda vaja on...olen teda ka appi endale palunud sellistel rasketel aegadel aga ta ei tule...ja seal tema juures olles, kell kolm päeval võttis ta välja pudeli veini ja arvas, et on okei, kui mina ka klaasi võtan. Ta teadis küll, et ma pean sõitma paari tunni pärast autoga...Ma ei suutnud uskuda seda...ja ma tean, et ta viib tihti mu õelast trenni autoga, siis juba mõtlen, et kas ka siis, kui on võtnud?
Neid asju on palju, mis mind häirivad, ma ei ütle neid välja talle, sest ma pean aktsepteerima (nt seda, et ta ei pea prügi sorteerimist vajalikuks) aga kui see puudutab minu lapsi, olen alati enda eest välja astunud ja oma seisukohti kaitsnud (miks ma ei anna lastele nii palju kooki, kui nad tahavad, miks ma ei luba kommi süüa, miks ma ei luba laua ääres trallitada, miks ma arvan, et tervislik toit võib ka maitsev olla jne) Siis ta aga solvub seepeale, võtab kõike nii isiklikult ja südamesse, siis tuleb sealt vastu: Ah, no mis ma midagi ütlen! Sa saad nii valesti aru! Ah, ma ei räägi siis enam midagi jne.
Ma ei oska enam temaga suhelda. Mul on nii kahju, et ta minust nii eemale hoiab. Samas on ta vaimustuses minu vennast, kellel on kahe naisega kolm last. Nendest lastest räägib ta mulle küll alati hea meelega...mis siis minu omad teistmoodi on?
Sai nüüd pikk ja segane jutt aga ma tõesti enam ei oska oma emaga rääkida nii, et ta saaks aru, mida ma tunnen. Kui ma sellest proovin nii rääkida, et mida MINA mõtlen ja tunnen, siis ta alati solvub ja ütleb mulle halvasti, nii et ma kas vihastan vastu ja siis ütlen asju, mida pärast kahetsen või siis ei räägi temaga üldse mingi aeg. Ei oska enam....
|