Minu laps saab varsti kaheseks. Ämm on selle aja jooksul teda sülle võtnud 1-2 korda, paar korda on käinud õues mänguväljakul. Üldse on last näinud keskmiselt 1x kuus. Ühesõnaga, ämm tohutult kardab ja pelgab lapsega koos olemist. Eemalt vaatab küll ja teeb pilti ja räägib ilusaid sõnu. Kõik kohtumised lapsega on toimunud minu või mehe initsiatiivil või sünnipäevadel. Muidu saame hästi läbi, st tülisid pole olnud, kuid suhtlus on viisakas-külm. Kuna ämm on pensionär ja elab meile lähedal, oleks tal võimalusi lapsega olla väga palju. Mina seda ka tahaks, sest siis oleks ju usaldusväärne hoidja omast käest võtta, kui vaja. Kuidas saaksin ämmas rohkem turvatunnet tekitada, et lapsega koosolemine ei ole nii hirmus ja et ta saab hakkama? Või on mõttetu vaeva näha - kui ta ise ikka ei taha, siis sundida ei saa?
Sooviksite, et teie ämm hoiaks teie last. Samas on ämm lapsega suhelnud üsna vähe.
Kuna tegu on täiskasvanud inimesega, siis usun, et mingil põhjusel ei ole teie mehe ema soovinud lapsehoidmist enda vastutusele võtta. Kas tegu on hirmu, ärevuse või millegi muuga, seda saab öelda vaid tema ise ja siis kui ta seda ise soovib. Teie saate mõnikord otse küsida, kas ta saaks aidata teid sellega, et oleks näiteks paar tundi lapsega. Olge valmis aktsepteerima ka eitavat vastust. Kui ämm vastab näiteks, et ta arvab, et ei saa hakkama, siis lihtsalt peegeldage: “Hmm… sulle tundub, et sa ei saa hakkama……!?” Võib olla tuleb tal siis soov täpsustada, mida ta täpsemalt silmas peab.
Teie saate küsida abi ja saate väljendada seda, et laps on meelsasti oma vanaemaga. Otsuse tegemine jääb aga ikkagi loomulikult teie ämmale.
Arusaadav, et vanematele oleks see südamerahu, kui laps on kindla inimese juures, aga ma oskan hoidja poolelt öelda, et see on suur vastutus ja kogu aeg olen mures, et ega lapsega ometi minu juures midagi ei juhtu. Olen nädalavahetuse lõpuks sellest murest läbini väsinud.
