Mu 50-aastane ema läks ülkooli kaugõppesse. Toetasin teda igati ja elasin õpingutele kaasa. Asi on aga muutunud väljakannatamatuks. Ema elu tiirlebki ainult kooli ümber. Kursakaaslastega käiakse pidevalt igal pool ka sessivälisel ajal ja oma inimesed on täiesti unustatud. Kodus ta enam midagi teha ei taha, isegi mitte süüa isale. Poest toob valmistoitu või poolfabrikaate. Mu õetütre sünnipäevale ta ei läinud, kuna tal oli parajasti üks seminar, kuhu läksid ka tema suurimad sõbrannad koolist. Kui palun last hoida, siis peab ta tegema mingit uurimustööd või referaati kooli jaoks. Kui rääkima hakkan, siis ütleb, et ma ise ju soovitasin tal õppima minna, et elu veidi värvikam oleks. No oma põhitööl ta ikka käib veel, aga nagu kuulsin pidi sealgi juba probleeme olema.
Olgu teine või komas noorus,aga su emal on ka õigus iseendale elada,kui lapsed juba suured.Ei pea ta laste lapsi hoidma ega nende sünnipäevadel käima,kui tal on parajasti muud teha ja seda,millises järjekorras ta midagi teeb,on ta enda otsustada.Tihti salgavad emad lapsi kasvatades oma soovid ja huvid maha,et laste vajadusi täita,aga nad ju ka inimesed ja kui lapsed suured,siis aeg tegeleda sellega mida tahaks ja selleks täielik õigus! Isa ju ka täiskasvanu,miks ei või endale siis ise süüa teha,ei pea ju naine eluaeg teisi teenindama.
Kui lapsed on suured, siis sageli vanemad tunnetavad, et pesa on tühi. Aega iseendale on nüüd oluliselt rohkem. See kuidas keegi reageerib on väga erinev. Teie ema otsustas uuesti õppima minna, leida enda jaoks uus väljakutse ning ennast teostada. Ta on leidnud endale mitmeid uusi tuttavaid ja on teinud kannapöörde oma elus. Tõesti lähedastel võib olla samuti muutustega raske leppida.
Tekkinud olukord on teinud teid murelikuks. Tunnete, et kooli kõrval on emal oma perele vähe aega. Ma siinkohal küsin, mis teid häirib? Kas tegemist on sellega, et teie väärtushinnangud on teised (ettekujutus vanaemast ja oma emast)? Küsin seda siinkohal just seetõttu, et sageli me ei kiida teise inimese käitumist heaks, kuna see lihtsalt erineb meie arusaamadest, me ei mõista. Sellisel juhul tuleks endalt küsida, kas olete valmis aktsepteerima ema sellisena nagu ta nüüd on? Kui aga tegemist on olukorraga, kus näete, et ema käitumine takistab teie enda või teiste lähedaste vajaduste rahuldamist, siis tuleks see teema emaga üles võtta. Moraalilugemine ja hurjutamine ei aita. Tuleks väljendada siiralt oma muret tekkinud olukorra pärast ja sealjuures ei tohiks unustada ka ema kuulata (ja peegeldada). Saatke oma mina-sõnum ja kuulake aktiivselt. Nii on võimalik liikuda ka probleemi lahenduse suunas.
