Olen pikka aega püüdnud leida lahendust probleemile, mis on tekkinud abikaasa vanematega. Elame abikaasaga koos 7 aastat, minul on eelmisest abielust kaks poega ja nüüd on meil perekonnas ka ühine pesamuna. Paremat isa oma lastele ei oskaks tahtagi, võib öelda, et meie perekond on üksmeelne ja kokkuhoidev. Mehe vanematele ei ole ma meeldinud algusest peale kas siis seetõttu, et tõin abielusse kaasa "võõrad" lapsed või seetõttu, et kolisin lisaks mehe korterisse, mida kogu suguvõsa oli harjunud enda omaks pidama. Kui ma rasestusin, siis lootsin väga, et meie suhted paranevad, sest nendepoolne huvi lapselapse vastu (vähemalt sõnades) tundus olevat suur. Tegelikkuses väldivad mehe vanemad külaskäike meie juurde, kui tullakse, siis pooleks tunniks ja vaadatakse närviliselt kella. Ämm ei ole kordagi pakkunud abi lapse hoidmisel ja ei ole võimaldanud meil ka abi paluda, sest tema aeg on alati minutipealt planeeritud. Abikaasa mõlemad vanemad on ühiskondlikult väga aktiivsed ning tegelikult ülihead vanavanemad oma tütrelapsele, seega võib nende ajapuudust teatud piirini isegi mõista. Samas häirib see olukord meie suhteid perekonnas, sest ma lausa kardan mehe vanemate lühivisiite või siis teadet, et seekord polegi aega tulla ja olen juba nädal enne külastust närviline. Loomulikult ei saa ma muuta oma abikaasa vanemaid, küll aga tahaksin teada, kuidas sellises situatsioonis end ja oma peret aidata .Abikaasa on öelnud, et vanematega rääkimine on mõttetu, sest isaga tal usalduslikud suhted puuduvad ja ema tõenäoliselt eitab probleeme.
elate koos seitse aastat (ka abielus seitse aastat?) sul oli juba siis kaks last(?) järelikult läksid eelmisest suhtest hästi kiiresti lahku. Nüüd alles sündis nn. pesamuna ja abikaasa vanemad pole sind ikka veel omaks võtnud. sain ma õigesti aru? Anna kirjutaja andeks, olen 50 aastane nelja poja ema ja ei ole kerge võtta omaks naist, kes oma esimeste laste isaga ei suutnud elu jagada. miks ma peaksin oma niikuinii keerulisse maailmavalusse lisama veel selle st,. need praktiliselt isata lapsed. Mõtle vähe, naine. mina arvan, et nii sa võid igal ajal jälle sasipuntrasuhteid uuendada, kord lahku läinu võib ka mehe vanemate jaoks tähendada ebakindlat ema.
Aga mina ju soovigi neilt midagi, mulle meeldiks lihtsalt, kui nad tegeleksid rohkem oma lapselapsega. Kas Sa pead õigeks, et vanavanemad kannavad oma negatiivsed emotsioonid lapse ema suhtes üle lapselapsele? See vist ei olnud see vastus, mida ma oleksin siit foorumist oodanud. Küsimus on ikkagi selles, kuidas korraldada neid nö külastusi nii, et mina väga palju haiget ei saaks, aga vanavanemate suhted lapselapsega säiluksid, sest minu arvates on väga kurb, sest pean nende olemasolu oluliseks.
Kirjutad, et tahaksid vanavanematelt suuremat huvi lapselapse vastu. Aga samas on ka juttu sellest, et kardad külaskäike nii, et närvitsed juba nädal ette. Miks Sa kardad? Võibolla oled lõpuks nii närviline ja pinges, et vanavanematele ei jää Sinust soovitud muljet? Ja nii nad ei saagi Sinuga kuidagi leppida? Ja mis põhjusel on oluline, et vanavanemad üleüldse peaksid erilist huvi lapse vastu üles näitama? Kui nad pole huvitatud, siis ilmselt Sinupoolne pingutamine ei anna ka tulemusi, pigem hoopis kaugenete teineteisest.
Veidi tuttav on selline olukord mulle, kuigi olen nüüd juba vanem ja ei tee asjast numbrit. Nimelt on minugi mehe ema alati huvi tundnud oma tütrelapse vastu, kes on tema jutu järgi maailma andekaim, ilusaim jne laps ( kuigi minu lapsed on küll palju varem hakanud rääkima-lugema jne, lisaks ei ole nad mul ka agressiivsed ega isekad - noh, minu arust maailma parimad ). Alguses väga põdesin, miks ämm mul abis ei käi, miks mina oma lastele sokid-kindad alati ise pean kuduma, miks-miks-miks. Ka külas käidi meil ainult korra kohvilauas töökaaslasi klatshimas ja rääkimas, kuidas ikka tema oma lapsi kasvataks. Alguses pugesin või nahast välja, et ämm minust välja teeks ( ja minust tagaselja halvasti ei räägiks ), hiljem aga loobusin ja nö lülitasin ta oma huviorbiidilt välja. Ja uskumatu lugu juhtus - suhted ämmaga ( ja muuseas ka abikaasaga ) on palju paremad, kuigi saame endiselt harva kokku. Lapsed elavad sellise vanaema üle. Saavadki teise vanaemaga paremini läbi.
Tasub mõelda.
Mind häirivad need külaskäigud, sest mul on raske toime tulla olukordadega, kus verbaalsed ja mitteverbaalsed sõnumid ei ole kooskõlas (nt verbaalselt "nii tahaks teid vaatamas käia" - samal ajal vaadatakse kella, kas on juba võimalik lahkuda), kus väidetav huvi ei ole kooskõlas tegevustega ja suhtumisega reaalses situatsioonis.
Mulle vahel tundub, et ehk oleks mõttekas loobuda kokkusaamistest meie kodus ja korraldada neid edaspidi ilma minu kohalolekuta kusagil neutraalsel pinnal. Ma ei saa ju keelata neil oma poja ja pojalapsega suhtlemast, eksole, isegi kui nad teevad seda viisakusest ja vastumeelselt. Äkki ikkagi on veel mingeid lahendusi, mida mul on olnud raske märgata või mida pole julgenud proovida?
Olgu ka öeldud, et majanduslikus mõttes oleme me täiesti sõltumatud, igati toimetulevad inimesed.
Neutraalsel pinnal kokkusaamine on Sul mõttes? Aga vanavanemate juures? Kuidas arvad, kui mees käiks teatud kindlal nädalapäeval koos lapsega oma vanematel külas ( noh, näiteks laupäeval või mõnel muul puhkepäeval ) ja veedaks seal mõne tunni, kas siis tunneksid end paremini? Sinu puudumise saab ju alati välja vabandada ( kui seda kas siiralt või silmakirjalikult päritakse ) ja samas saavad ka vanavanemad end vabamalt tunda.
Kogu austuse juures mehe vanemate vastu ei saa olla võimalik, et kõik miniad-ämmad maailmas omavahel saaksid head sõbrad olla. Arvan, et kui ämma silmakirjalikkus Sind häirib, siis ei ole tõesti mõtet end pooleks pingutada ja pingutada temaga koosolemise nimel. Ilmselt suhtub ämm Sinusse Su eelmise suhte ja laste tõttu eelarvamustega ( nagu ka üks varasem vastaja ) ja ainult aeg suudab tema suhtumist murda.
Arvan mina. Jõudu Sulle pusimiseks igal juhul .
Aitäh Sulle, sain Sinu kirjast tuge ja abi. Vanavanemate juurde kahjuks last saata on keeruline, nad elavad enam-vähem teises Eestimaa otsas, käivad siin umbes iga kahe kuu tagant peamiselt oma tütre pool. Aga ma usun, et neutraalse koha (mängutuba jms) leidmine on täiesti võimalik. Ja veelkord tänud kaasamõtlemise- ja tundmise eest!
Lugedes , Mette, Sinu kirju, tekkis minus segadus. Tundub, et oled ise negatiivse hoiakuga mehe vanemate suhtes. Meie (ka sinu) kehakeel annab teada, kuidas ennast tunneme ja kuidas teistesse suhtume. Nii saavad vanavanemad sinult teate, et tunned ennast halvasti ja püüavad lahkuda. Tegelikult olete vastastikku lõksus. Tahaks hästi läbi saada, aga ei oska teisele osapoolele meeldida. Alustuseks räägime natuke tunnetest. Iga inimene vastutab ise oma tunnete eest. Te ei saa midagi teha, kui vanemad tunnevad mingit tunnet (ebamugavust, vastumeelsust jne) teie vastu. Samas saate teie valida oma tundeid sõltumata sellest, kuidas nemad käituvad või kuidas räägivad. Te saate olla lahke võõrustaja ja õnnelik ema. ( saate ju, sest nendest ei sõltu teie meeleolu, kui te ei vali just varianti ..... "et mina saan ennast õnnelikuna tunda ainult siis, kui... nt nemad minu last rohkem armastavad, kui tütre oma "jne). Teie saate mõelda, st valida ka selliselt:"ma olen õnnelik v rahulik v enesekindel jne, sõltumata sellest, mida teised teevad või kuidas käituvad." Esialgu võib selline suhtumine tunduda võimatu- "ma ei saa ju olla õnnelik, kui mõni inimene mind ei salli". Tegelikult saab küll. Me saame alati valida, kuidas ennast tunneme. See on tegelik vabadus ja samal ajal vastutus oma tunnete eest. See variant, "kui nemad teevad, räägivad nii, siis mina .... " - on tegelikult enda sõltuvusse andmine teistest inimestest. ( lisaks loe S.R. Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust") Järgmisena võiksite mõelda, mida ootate mehe vanematelt. Miks tahate, et nad last rohkem külastaksid. Väike laps vajab tegelikult ainult oma vanemaid ja need on tal ju olemas. Kas teil on mingid kindlad ootused, põhimõtted, kuidas vanavanemad peaks lapselapsega käituma, et elu oleks õnnelik. Kui tegelik elu ei vasta ootustele, siis tundub, et midagi on valesti. Äkki on ootused põhjendamatud/ irratsionaalsed? Äkki ootate ise alateadlikult, sügaval sisemas, mehe vanemate armastust ( selles pole midagi imelikku, sest enamus inimesi ootab, et neid armastatakse)ja teile tundub, et lapsest hoolimine tähendab ka teie tunnustamist. Otsige vastust küsimusele, mis teid tegelikult häirib ja millist käitumist ootate.
Ja kui see on selge, siis võiks neile ju anda ühe mina-teate ( Th. Gordon"Tark lapsevanem"). See võiks kõlada u nii." Ma tunnen ennast ( teie tunne) kurvana, kui te ainult korraks läbi astute, sest mulle tundub, et meie laps ei ole teile küllalt oluline. Või " ma tunnen ennast vihasena, kui te nii vähe aega oma lapselapsele pühendate, sest ..( siia põhjus, miks just niimoodi tunnete). Mõelge hästi läbi, mis teid häirib ja mida sooviksite tegelikult ja seda püüdkegi neile edastada. Alustage siiski sellest, et valite oma tunded ise ja vastutate ise nende eest. Jõudu uue mõtteviisi juurutamisel!
Aitäh põhjaliku ja pika vastuse eest! Loodan siiralt leida aega (sest tahe on olemas) probleemi juurteni jõudmiseks. Siiski jään arvamusele, et väikelaps vajab sotsialiseerumiseks suhteid lisaks vanematele teiste täiskasvanutega sh vanavanematega.
Loodan väga, et sellest teemast on lisaks minule kasu mõnelegi ämmale, emale, miniale ja miks mitte ka lapselapsele. Soovin kõigile Päikest ja rõõmsat kevadeootust.
Alguses polnud kirjast aru saada, et elate erinevates paikades. Kas mehe õde elab teiega samas kohas? Kui mõelda, et kuskilt teisest Eestimaa otsast sõidetakse üheks päevaks külla ja eelisjärjekorras tütrele ( mis tegelikult on isegi mõistetav - vahel on emal ja tütrel lähedasem suhe ), siis tõepoolest võidakse jääda teie külastamisega ajahätta ja kiirustatakse koju. Kui hästi mehe õega läbi saate? Kas ei annaks organiseerida nii, et kohtutegi hoopis seal.
). Alguses väga põdesin, miks ämm mul abis ei käi, miks mina oma lastele sokid-kindad alati ise pean kuduma, miks-miks-miks. Ka külas käidi meil ainult korra kohvilauas töökaaslasi klatshimas ja rääkimas, kuidas ikka tema oma lapsi kasvataks. Alguses pugesin või nahast välja, et ämm minust välja teeks ( ja minust tagaselja halvasti ei räägiks ), hiljem aga loobusin ja nö lülitasin ta oma huviorbiidilt välja. Ja uskumatu lugu juhtus - suhted ämmaga ( ja muuseas ka abikaasaga ) on palju paremad, kuigi saame endiselt harva kokku. Lapsed elavad sellise vanaema üle. Saavadki teise vanaemaga paremini läbi.