Mul on mure järgnev..või noh, seda ei saakski nagu mureks pidada..aga tahan lihtsalsaada nõu, kuidas oleks õige käituda selles probleemis. Alustan algusest siis.
Olen täiskasvanud naine, elan juba 5. aastat oma elukaaslasega koos. Enne elasin oma ema ja poolvennaga koos. Aastake tagasi lahkus siit ilmast mu ema. Põhjuseks vähk.
Poolvend on 14. aastane. Laps läks oma isa juurde elama teise linna. Väga palju erinevaid muudatusi toimus selle kurva aasta jooksul meie peres..õigemini..palju sellest perest enam alles on. Meil on olemas ka vanaema ja vanaisa. Mu ema polnud neile ainsaks lapseks.Õnneks on mul ka tädi oma perega, kes elavad Eesti teises otsas.
Ühesõnaga, põhjus, miks ma kirjutan, on see, et ma tunnen nagu oleks nüüd minu "kohustus" käia vanavanemaid vaatamas, sest ma elan nüüd kõige ligemal neile. Asjaolu teeb ebameeldivamaks ka see, et ma töötan samas linnas, kus nemad elavad..elukoht on nüüdseks ikka eemal..kuid siiski ligemal kui tädil..
Iga lõuna ajal nad ootvad mind sinna sööma ja külla. Esimesed pool aastat käisin ma rõõmsalt seal, aga nüüd on see nii kammitsevaks muutunud. Igakord samad küsimused "mis uudist ka?" "mis sa õhtul kodus süüa teed " "kas tööd palju töö juures" jne.. Ma saan aru, et see võib tunduda tobe kõrvalt vaadates, aga ma lihtsalt ei jaksa seda rutiini enam taluda. Iga päev sama. Mul on tekkinud juba vastikustunne nende juurde minnes, kuigi see on see koht, kus ma lapsena üles kasvasin. Ja nüüd on sinna minek mulle vastumeelseks muutunud. Vahest olen isegi leidnud ettekäändeid, et tööl on kiire ja ei jõua lõunale.
Miks ma pean ennast tundma nii vastutavana nende ees? Äkki saab keegi mulle anda natukenegi nõu, mida antud olukorras ette võtta?
Tunnete pärast ema surma kohustust külastada vanavanemaid, kuid te ise teeksite seda paju harvemini, kui vanaisa-vanaema ootavad. Ühelt poolt on ju tõesti mõistetav vanavanemate ootus, kindlasti soovivad nad teile kõige paremat ning rõõmustavad teid nähes. Vanainimeste maailm on paratamatult kitsam kui noore täiskasvanu oma, see annab jututeemadele oma pitseri. Ent usun ka, et kui leiate sobiva tasakaalu ning käite neid vaatamas sellise sagedusega, et see teid ei koorma ning samas on see ka vanaema ja vanaisa jaoks sobiv, siis on ehk loota, et need kohtumised muutuvad oodatuks mõlemale poolele ja tundub isegi tore rääkida maast ja ilmast ning igapäeva asjadest.
Täiskasvanu olemine tähendab palju muu hulgas seda, et on olemas julgus seista enda eest. Seega peaksite oma vanavanematele avameelselt rääkima sellest probleemist ja tegema oma ettepanekud. Samas on kindlasti vaja kuulata ka vanaisa ja vanaema juttu. Hea, kui leiaksite lahenduse koos. Kui vanavanemad on veel sellises eas, et tulevad oma asjadega ise toime ja ei vaja veel aitamist-toetamist, siis on neil kindlasti ka lihtsam teie soovidest aru saada.
Teisalt tuleks aga arvestada, et teie ema surm on väga raske kaotus teile kõigile ja seega on suurem kokkuhoidmise tarve emotsionaalselt igati mõistetav. See on ka kindlasti üks põhjus, miks tunnete end vastutavana vanavanemate ees. Kui lapsed saavad täiskasvanuks ja vanemad jäävad vanaks, siis mõnes mõttes ju vastutuse teema suhetes pöördub: laste vastutus kasvab seda suuremaks, mida rohkem aidata vanemad on. Ja kuna teie ema on nüüd surnud, olete teie see, kelle peale see vastutus langeb ja tundub, et olete selle ka vastutustundlikult enda kanda võtnud.
Kirja lugedes saan aru nii, et pigem ootavad vanavanemad teid lõunale ja lobisema, tuge ja aitamist esialgu ei ole vaja, nad tulevad omadega ise toime. Seega saate oma vastutusekoormat teadlikult vähendada, mõeldes endamisi läbi, kui palju ja mil viisil te peate vajalikuks nendega suhelda, et teie süda oleks rahul ja ka vanavanemad ei tunneks end teie poolt mahajäetuna. Kindlasti on vaja vanavanematele rahulikult oma seisukohti selgitada ja teha oma ettepanekud.
Enda eest seista on oluline sellisel viisil, et peate lugu ka teiste arvamusest ja nende soovist omakorda enda eest seista. On oluline öelda oma seisukohad ja soovid välja minakeeles: mina arvan, mulle tundub, mind segab, mina tahaksin… Ei tohi süüdistada ega halvustada. Kindlasti peaksid ka vanavanemad saama rääkida, kuidas nemad näevad ja tahavad, millised on nende ootused teile. Kuulake neid rahulikult ja lugupidavalt, ärge segage vahele. Kui olete mõlemad rääkida saanud, on ehk võimalik leida ühine lahendus. Võib ka juhtuda, et vanavanemad teie jutu peale pahandavad või kurvastavad. Sel juhul on ka vaja neid kuulata, et paremini aru saada ja kummalegi poolele paremaid lahendusi leida.
Heade suhete hoidmise põhimudeleid saate vaadata ka http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
