Olen 30. aastane noormees, kes on töötu ja lisaks elab vanemate juures maal, sest ei ole kusagile mujale minna, puudub raha selleks, et üürida korter. Sõpru mul eriti ei ole, kellega sellistest probleemidest rääkida. Ainuke kellega sellistest asjadest rääkida on isa venna tütar, tema mõistab mind. Vanemad ei saa aru mu probleemist ja nad ei mõista mind. Ma olen proovinud nendega sellest rääkida (minu probleemist), aga nad ütlevad et ma olen selles ise süüdi. Isegi mu vanaema näeb seda, kuidas mu vanemad minusse suhtuvad. Ma olen hoopis teissuguse iseloomuga, kui enamik teised inimesed. Mul on hirm elu üle, ma ei tea mida teha, miski hoiaks kinni, pea on koguaeg negatiivseid mõtteid täis. Selle pärast ma ei suuda vabaneda negatiiv-setest mõtetest ja emotsioonidest. Ükskõik millele ma mõtlen, tekib kohe negatiivne mõte ja mul puudub igasugune positiivne moivat-sioon, puudub igasugune tahe midagi teha. Lisaks on mul madal enesehinnang. Kooliajal puutusin kokku koolivägivallaga, koolis kiusati mind, kuna mu vanemad on õpetajad, sattusin üsna tihti naerualuseks. Ma solvun ja ärritun kergesti igasuguse lihtsa asja peale. Kui ma ärritun siis lendavad asja, solvan ja röögin ma vanemate peale. Ma tülitsen vanematega päris tihti. Mul on tunne, et vanemad ei aktsepteeri mind, nad suhtuvad minusse halvasti. Ma olen koguaeg stressis ja depressioonis. See on mõjutanud mu kehakaalu, mille tõttu olen ülekaaluline kuna söön palju magusat ja palju ja korraga. Üks põhjus ma arvan on seotud minu lapsepõlvega (mitte minu vanematega seotud). Ma arvan, et neid põhjusi on päris palju mis on mind mõjutanud. Ma ei tea millist tööd tahaksin teha, mida ma ennem tahtsin teha (hobid), seda enam ei taha teha. Vahetevahel kaob eluisu ka ära, see tähendab seda, et tekib selline tunne, et tahaks endalt elu võtta. Ma ei tea, mida ma tegema peaksin või kellepoole ma peaksin pöörduma. Kõik mida ma teen kisub kihva.
Mul on hea meel, et oma murest kirjutasite. Olete oma probleemiga olnud kaua üksi, masendus ja lootusetus võib nii vaid süveneda. Seetõttu on igati oluline, et selle jutu kirja panite ja püüate midagi ette võtta. Ma usun, et nüüd olete valmis selleks, et end aidata. Te olete väga teadlik sellest, et teie praegune olukord on seotud paljude erinevate üleelamistega lapseeast alates, nii sellest, kuidas vanemad teisse suhtusid (ja suhtuvad) kui ka koolis toimunust. Seega asi pole ju selles, et te oleksite saamatu või halb, vaid teie pragune meeleolu ja raskused tulenevad üleelatust, teie emotsionaalne seisund on loomulik kui teie elus on olnud mitteaktsepteerimist, alandamist, kiusamist, naeruvääristamist. Seda mõistetavam, kui teil on olnud valusaid kogemusi pika aja jooksul ja erinevate inimestega suhetest. Kuid te ei pea leppima sellega, et kogu teie elu oleks rõõmutu ja sisutu. Ja veelkord - asi pole teis või selles, mis on teiega juhtunud. Kirjutate, et teil on madal enesehinnang, puudub motivatsioon, pole millegi vastu huvi ega eluisu. Lohutate end magusa söömisega (mindagi head vajab ju igaüks), kuid seegi hea tähendab ülekaalu ja vaid rahulolematust iseendaga. Kuulete etteheiteid vanematelt ja usk enesesse kao veelgi. Need on kõik omavahel seotud. Mitte, et teil oleks lõputult palju erinevaid probleeme, vaid see on kõik üks ja sama omavahel seotud probleem, kuigi jah, üsna komplitseeritud ega lahene võluväel.
Teie kirjast selgub mitmeid tunnuseid, mis viitab võimalikule depressioonile. Seda olete ka ise oletanud. Küsite, kelle poole peaks pöörduma. Esimene mõte, mida soovitada on pöörduda professionaali poole, nt psühhoterapeudi, psühhiaatri või perearsti poole. Usaldage spetsialisti, kes saab määrata, kas on tegemist depressiivsusega või mitte ja määrab ka edasised sammud ja ravi. Depressiivsusest tuleb ravida ja ise seda kodus teha ei saagi. Kui arst määrab teile ravimid, siis nende abil võite saada tagasi parema enesetunde ja valmisoleku teha oma elus muutusi, nt leida tööd, eesmärk, mille poole püüelda, võtta kontroll oma elus toimuva üle. Kuid arvestades teie kirja, soovitan mitte piirduda ainult ravimite peale lootmisega, vaid pöörduda psühholoogi või psühhoterapeudi poole, et eneseusku toetada, suhteid vanemate parandada ja ressursid iseendas üles leida. Olete ju kogenud, kui tähtis on keegi, kes teid mõistab ja toetab, seega teie suhetest lähedastega oleneb kindlasti väga palju. Lisaks suhetele teistega on teie meelelu mõjutatud ka sellest, kuidas iseendasse suhtute. Olete saanud kaasa raske pagasi, palju rusuvaid emotsioone, negatiivsust – selles on suur roll olnud teie sõnul vanematel. Jah, vanemate mõju on suur, kas tahame seda või ei. Nüüd, mil olete 30a ja hea teadlikkusega endas toimuvast, analüüsivõimeline, võite ka otsustada, kas tahate seda koormat edasi kanda või ei. Teil on valida, mida te ise endast arvate. See on teie otsus, kes te olete. Te ei pea sõltuma sellest, mida teised teie kohta ütlevad ja kuidas teid hindavad. Kellelgi ei ole ju tõemonopoli selles, kes te olete ja milleks olete suuteline. Seda saate vaid teie ise määrata.
tere !
olen 22 aastane noor mees !
tahtsin seda küsida et mul on siin seline problem suhtega et nüüd saab kohe 7 kuud koos oldud oma kallimaga. kui ta töölt tuleb siis ma olen masis jne. ei räägi palju. küsin nt. kuidas tööl läks jne. siis vastab siis vaatan mina telekat ja ei oskagi enam mingit teemat üles aretada et milest see sõltub kuida ma saan oma suhte alg tasemele tagasi et tulime töölt koju suhtlesime ja kõik oli normalne kas problem on minu või kelles?
ettetänades: pavilion
Otsite vastust küsimusele, kelles on probleem, kui huvi suhelda ja rääkida oma tegemistest on vähenenud. Olgu etteruttavalt öeldud, et ühest vastust sellele ei olegi. Samuti ei pruugi olla üht konkreetset seletust, miks praegu teie suhetes nii on. Kuid samas on hea, et sellel teemal mõtlete ja kirjutate - see näitab, et teis on valmisolek oma suhe muuta sisukamaks. Küsimus ongi ju selles, mis teie suhtega toimub? Varem oli ju teisiti, alguses, kui alles alustasite kooselu. Võimalik, et teil oli ühiseid tegevusi, kooskäimisi, seega toredaid elamusi ja nende jagamisi. Oli ju midagi erilist, mis teid kokku viis ja suhte võimalikuks tegi? Miski ju teid ühendas, köitis, pakkus jututeemat ja huvi. Meenutage seda koos ja vaadake, mida avastate.
Praegu tundub, et olete teineteisest eemaldumas ja liialt vähe on ühist asja. Kui teineteise tööasjad näivad liialt vähe jututeemat pakkuvat, kuid see, mida telekast vaatate, millised saated, filmid köidavad, sellest saaks ka ju rääkimiseks ainest. On ju iseenesest tore, kui küsite kallimalt, kuidas tööl läks, eriti, kui on tunda, et te tõepoolest huvitute ka, mitte ei küsi seda vaid formaalselt. Küsige endalt, mis teid huvitab ja mis teile korda läheb, kuivõrd soovite osaleda tema tegemistes ja kuivõrd olete valmis ise jagama seda, mis on teile tähtis. Kas ehk ongi huvi kadunud või ei oska seda lihtsalt väljendada?
Kuid ikkagi on parem otsida üles see, mis teile koos meeldib teha ja seeläbi huvituda ka teineteise mõttemaailmast ja tunda seotust.
Arvestades eelmise kirjutaja teemat, millest võisite saada oma küsimusele alust, siis miks ka mitte jagada oma kallimaga seda, mida oma vanemate kodust olete kaasa saanud, kuidas teie vanemad suhtlesid, mida koos tegid, mida tahaksite eeskujuks võtta ja mida hoopis vältida. See aitaks teile teineteist kindlasti tundma õppida ja teineteise päritolu ja peretraditsioone, suhtemustreid on lihtsalt hea teada. Seda enam, et enamasti inimestele meeldib rääkida nö oma lugusid, oleks vaid huvitunud kuulajaid.
Kui teile see teema ikka jätkuvalt muret teeb, et milles asi, et enam pole millest rääkida, siis on üks võimalus otse ka küsida, mida teie kaaslane arvab sellest, kuidas teil läheb, kas tema jaoks on teie suhe korras, on tal muresid, kas ta on rahul, mida ootaks ja vajaks jne. See on küll keerulisem viis, kuid kindlasti võite saada ka olulisemalt teadlikumaks teie suhetes toimuvast. Igal juhul on peamine retsept – jagada oma mõtteid, ka kahtlusi, tähelepanekuid ja näidata ise üles huvi, võtta vastutust suhte toimimise eest.
