Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: Kas 5-aastast saab enam vormida ja kasvatada või on täiesti hilja? Raamatusoovitust...

Mures ema
Külaline
Postitatud 07.01.2014 kell 10:16
Tere,

mul 5-aastane tüdruk, kes vihkab oma ema (mind). Ma täpselt ei tea, millest see tuleb, aga ilmselt olen ise asjale tublisti kaasa aidanud.

Kui ta beebi oli, õiendasid kõik, et ninnu-nännutan teda liiga palju ja, et esimese piiksu peale ei pea tormama. Mina seda aga ei uskunud, sest olin veendunud, et beebid ei jonni. Andsin talle suures koguses lähedust ja olin temaga kodune kuni ta 3-ks sai. Võimalik, et see ninnu-nännutamine läks 'inertsist' ja harjumusest edasi... ja äkki kestab tänasenigi?!

Nüüd on aga laps 5-ne. Ja ma enam ei tea, mida teha. Ta ütleb mulle vahest asju, mida ma pole kuulnud et mõni teine laps oma emale ütleks.

No täna näiteks... pani enne lasteaeda minekut salaja endale lõhnaõli peale (käele). Palusin tal selle maha pesta, sest lasteaeda ei sobi 5-aastasel lõhnastatud olekus minna, mis peale puhkes muidugi sõda. Lisaks ütles, et talle pole emmet vaja. Ja et ta teeb emme nii koledaks, et kõik naeravad tema üle?! (Siinkohal jäin mõtlema, et ta räägib viimasel ajal väga tihti seda 'kõik naeravad' asja ja kas see võib viidata, et tema üle naerdakse kuskil?)

Kas on mõni hea raamat, mis aitaks suhted tagasi roopasse, sest ma tunnen hetkel, et olen täiesti läbikukkunud ema, sest ta on ju minu enda kasvatatud/vormitud/kujundatud laps. Õdesid -vendi pole. Ja ilmselt oleks ohutum neid ka mitte planeerida, sest oma esimese lapsega olen ikka täiesti võssa kasvatuse osas suundunud...

Kuidas oleks üldse õige käituda olukorras, kus laps emale inetusi ütleb? Ma ei mõtle mingeid roppusid jms...vaid just ütlused, et sa pole mulle kallis ja mul pole sind vaja jne? Miks ta üldse ütleb nii? Kust ta selliseid asju on võtnud? Mina pole talle eales selliseid asju öelnud...müstika! Või tunneb ta tõesti nii?

Ma olen täiesti hullumas ja vaja kiirelt midagi ette võtta, muidu läheb asi väga käest ära.

Ma ei tea kuidas ta oma sõpradega käitub...kui neile samasuguseid sõnu pillub, siis sõbrad ju nii kergelt selliseid asju ei andesta? Lasteaeda järgi minnes, on tal alati nii paha-paha tuju ja ta ei taha sealt ära tulla. Kas võib see olla sellest, et tal pole seal sõpru, mis tekitab halva tuju? Kasvatajad-õpetajad ütlevad, et probleeme pole, aga olen aru saanud, et nad ei jõuagi kõigile asjadele tähelepanu pöörata...

Ma pole ise oma emaga ka kunagi hästi läbi saanud. Samuti pole mu ema minu vanaemaga kuigi lähedane. Ma ei taha et see jätkuks minu ja mu tütre puhul!
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 09.01.2014 kell 00:53
See on ilmselt suur pettumus ja teeb haiget, kui, tütar teile halvasti ütleb, et teid pole talle vaja ja et te pole talle kallis. Te pole ise talle halvasti öelnud, pigem talle palju lähedust pakkunud - seda enam olete segaduses ja otsite tütre käitumisele seletusi. Saan aru nii, et olete kahtlema hakanud, kas „ninnu-nännutamine“ on üks olnud põhjuseks. Raske öelda. Beebide ja üldse laste vajadustesse tulebki ju tõsiselt suhtuda. Isegi kui nad nutavad selleks, et emme tuleks ja oleks temaga, on täiesti loomulik. Lapse nutt, kui ta ka on protest ja trots, räägin tema tõsisest probleemist. Kui vanem seda tõsiselt ei võta, pole hiljem loota, et ta mõistaks ka teiste vajadusi ja muresid. Küll aga on oluline lapse arengus aidata kaasa ka tema iseseisvumisele ja selles tähenduses ei ole mõistlik kõik tema eest ära teha või teda koguni takistada selles, mida ta juba ise on suuteline tegema. Vanema ülesaane on aidata kaasa sellele, et laps tahaks ja julgeks ise teha, uusi asju juurde õppida. Vanem saab kas toetada, julgustada ja tunnustada ja seeläbi kujuneb lapsel eneseusk või siis vastupidi, pidevalt hoiatada, muretseda, sisendas hirmu ja ebakindlust. Kas ja mida teie täpsemalt tegite, saate ise edasi mõelda.
Kui te küsite, kas on juba lootusetult hilja, siis kindlasti mitte. Mis iganes on varem olnud, saate ikkagi praegu teha midagi teisiti ja seeläbi mõjutada lapse käitumist ja suhet temaga. Olge nii loomulik kui võimalik ja reageerige just nii, et tunnete ise kooskõla oma tunnete ja väärutusega. Kui laps ütleb, midagi sellist nagu „mul pole sind vaja, sa pole mulle kallis“, siis mida te tunnete? Olete kurb, õnnetu? Kui jah, siis öelgegi nii. Kui laps teeb midagi teie arvates sobimatut, siis öelge, mis teid häirib. Tehke seda lühidalt, konkreetselt ja kindlasti mina-keeles. Näiteks: „minu arvates ei sobi lasteaeda lõhnastatult minna“: Kui ta seepeale protestib, ütleb teile halvasti, siis ilmselgelt on oluline tegeleda ka lapses toimuvaga (lisaks sellele, kui olete väljendanud, kuidas tema ütlemine teile mõjus). Püüdke jõuda selleni, et tütar saaks väljendada seda, mis paneb teda halvasti ütlema, mis tema sees toimub. Selleks on parim viis aktiivne kuulamine, temas toimuva peegeldamine (nt sa oled pettunud, et ma sind keelasin, sulle on tähtis, et sa meeldiks lasteaias teisele jne). See ei tähenda sugugi, et peaksite nõustuma temaga, vaid mõistma, kuidas tema jaoks asjad on. Kes teab, mis on tütre käitumise põhjuseks, kuid te võite saada aimu sellest teda ära kuulates. Julgustage teda rääkima, mis tema tuju halvaks läheb (nt kui lasteaeda järgi lähete).
Kui ta seda kogeb, et vaatamata kõigele, seate te selgeid piire (ilma teda halvustamata, karistamata), kuid väljendate tema suhtes ikkagi hoolivust ja armastust (öelge talle, et tema on teile kallis), saate aru temast, ja ta usub seda, siis võib juhtuda, et ta ei pea end enam väljendama teile halvasti ütlemisega.
Isegi kui teie suhted oma emaga polnud lähedased, saate teie ju ikkagi luua teistsuguseid suhteid oma tütrega. Lisan veel, et lapsed, sh ka 5-aastased, olla vahel tõesti karmid oma ütlustes, kuid on väheusutav, et nad oma südames seda ka mõtlevad, et ema pole kallis ja teda pole vaja. Võib ju olla, et see on tema viis väljendada oma rahulolematust, soovi rohkem ise otsustada, võib-olla kutsuda esile tundeid, kogeda võimalust turvaliselt oma tundeid väljendada jne. Olge lihtsalt talle olemas ja ka siis, kui ta oma tunnetega kipus on. Ta vajab teid kindlasti.
Mis puutub kirjandusse, siis meie kodulehel on soovituslik nimekiri päris pikk. Üks olulisi raamatuid, kus on juttu piiride seadmisest, mina-sõnumitest, aktiivsest kuulamisest jt oskustest, mis mõjuvad hästi mistahes vanuses ja suhetes, on Th. Gordoni „Tark lapsevanem“ ja Jesper Juuli raamatud.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!