Tere. Mul on 16 aastane vend, kes elab koos ema ja väikese puudega õega. Ta tekitab väga palju probleeme, kodus mitte midagi ei liiguta, laiskleb, sõimab ja karjub. Jah, arvatavasti kasvatuse viga, aga nii vana poiss peaks ise aru saama, et emal on puudega väikelaps tähtsam, kui teenindada teismelist. Valla sotstöötajad ja lastekaitsespetsialist on teemaga kaks aastat tuttavad. Lastekaitsespetsialist ütles emale, et nii vana laps ei pea kodus kohe mitte midagi tegema. Pole tema asi ema aidata, ega tuba koristada, süüa teha, nõusid pesta jne.. Soovin küsida, kas tõesti on see nii ja kas lastekaitsespetsialistil on õigus niimoodi öelda. Kas on mõtet pöörduda maakonna sotstöötajate poole? Ja mida teha, kui ma tunnen, et see poiss on mu ema ja õe vaimsele tervisele ohtlik? Vali hääl on väga häiriv ja veel pool päeva emat sõimata... Vanemad lapsed kasvasid samamoodi ja sellist kõnepruuki meile küll ei õpetatud. Vend teabki, et ema ja meie arvates on see väga inetu, seepärast kasutabki. Sotstöötaja arvates on kõik kõige paremas korras. Ma saan aru, et kui poiss ise muutuda ei taha ei saa sotstöötajad aidata. Kuid antud hetkel peab mu väikeõde tema isekust taluma ja läheb ise ka närvi. Nõustajad? Lastekaitsetöötaja saatis ema MTÜ Perede ja Laste Nõuandekeskuse pereterapeudi juurde. See naine on ka vist ministeeriumist mingeid summasid saanud oma tegevusteks. Mõned e-kirjad on kõik milleks terapeut vaevus. Ema on stressis ja närvis, sellest saan ma isegi aru, kõrgharidusega terapeut ei öelnud midagi uut. Kas sellist probleemi peaks sotstöötaja lahendama, või on täiesti normaalne, et väikelaps on sunnitud sellises keskkonnas elama. Vennaga rääkida ei õnnestu, vastavalt sotstöötajate üldlevinud soovitusele, olen rääkinud ja aidanud mitmeid kordi ja sellest ei ole kasu. Kas Eesti riigis on üldse võimalik selline tegelane ülejäänud perekonnast eraldada? Meessoost isikut emal appi võtta pole, kui poeg karjuma ja sõimama pistab. Meil vanema õega on iseseisev elu. Poisi elu tänu puudega lapsele raske ei ole, kui tal on aega kella kolmeni öösel arvutis istuda, siis on aega ka kodus põrandat pühkida. Kooliasjad hoiab korras, kuid õpetajate jutu järgi on poiss sügavalt hooletu ja lohakas. Oleksime nõus ka tasulise nõustamisega, kui sellest kasu oleks, aga senikaua olen kuulnud, et kui poiss ise ei taha ei saa sundida. Ja seda, et ema on närvis. On räägitud venna tähelepanuvajadusest ja stressist. Seda ma näen ise ka. Ka sotstöötajatele meeldib seda teemat analüüsida, märkamata, et 16 aastane on juba suur poiss ja emal ei ole füüsiliselt aega töö ja väikelapse kõrvalt teismelise ego kergitada. Nii vana lapse puhul ei ole eriti kuskilt abi küsida, kõik soovitused kuulata ja rääkida sobivad noore lapse kohta. Mul on kahju, et poiss omaenda elu niimoodi vussi keerab ega saa aru, et pisikese suhtumise muutmisega puhkaksid kõigi närvid. Minu sõnu ta enam ei kuula, ema omi ei kuula ammu. Kui ta teeks oma käitumisega halba ainult iseendale laseks ma tal olla. Küll kunagi aru saab. Aga pisike laps peab iga päev tema isekust kannatama.
Teie ise elate juba iseseisvat elu, kuid näete, mis toimub teie ema kodus ning olukord paneb teid muretsema. Saan aru, et teil on raske vaadata, millised on ema ja teie venna suhted ning milline mõju on kodusel õhkkonnal nooremale õele. Arvate, et poisi halb käitumine on kasvatuse viga. Kuna aga tunnete, et poisi käitumine on väikese õe ja ema vaimsele tervisele ohtlik, siis soovite otsida lahendust.
Aitäh, et hoolite ega jää ükskõikseks selle suhtes, mida näete oma lähedastega toimuvat. Olete emale tütar ja vennale ning väikesele õele vanem õde – teil on oma rollid selles peres. Hetkel tahate aidata ema ja õde. Olete pahane venna peale, kes on juba suur, kuid vastutust ei võta.
Emal ja vennal on kujunenud oma suhe, mis tänaseks on üsna keeruline. Ema ja lapse suhte eest vastutab alati ema – see ei saa olla teisiti. Muidugi mõjutab seda suhet palju poja käitumine, kuid tõeliselt vastutada saab täiskasvanu. On täiesti loomulik, et täiskasvanud teevad oma parima, kuid võivad tunda end ikka abitult, jõuetult või lootusetult. Sel juhul on täiskasvanutel võimalus otsida jätkuvalt abi. Teie emal on lapsevanemana kogemust küll, kuna vanemad lapsed on juba iseseisvad. Siiski on loomulik, et iga lapsega võivad tulla uued probleemid, mille lahendamisel ei pruugi eelmistest kogemustest abi olla. Saan aru, et teie ema ongi abi küsinud sotsiaaltöötajatelt ja ka pereterapeudilt, kuid tänaseks pole olukord paranenud. Järelikult on vaja veel otsida ja uuesti küsida. Inimsuhetes ei ole kiireid ja üheseid lahendusi – kasuks tuleb ikka kannatlikkus ja järjekindlus. Kui ühed nõuanded ei toimi, siis tuleb katsetada järgmisi ja ikka kuulata kõikide nõuannete kõrval ka oma südamehäält. Kiirete lahenduste puudumine suhetes võib olla raske ja väsitav, kuid nii see kahjuks käib.
Ütlete, et teie oma suurema õega ei ole halvasti käitunud, kuid vend käitub. Lapsed on mõjutatud kõikidest vanemate otsestest ja peidetud emotsioonidest ja on loomulik, et ühe pere erinevad lapsed reageerivad erinevalt. Rusikareegel on see, et laps käitub halvasti siis, kui ta tunneb end halvasti. Kui teie vend käitub halvasti, siis järelikult on tal millestki puudu. Kirja teel ei saa ma öelda, mis see on. Kindlasti ei tähenda see ego kergitamist, vaid baasiliste vajaduste toitmist, mis aitaks lapsel lõpuks rahuneda, muutuda empaatiliseks, hoolivaks ning leida oma tee siin elus. See, mis aitab, võib olla sügav ja tõeline mõistmine, kus keegi püüaks panna end nö tema kingadesse ja siiralt kuulaks, kuidas sellel poisil läheb. Millised on tema rõõmud ja mured? Millest ta unistab? Mida kardab? Mida igatseb? Iga halva käitumise all on sügavamad tunded, mõtted, väärtused ja vajadused. Tihti on lastel puudu hoopis vanemate siirast eneseväljendusest. Vanemad kipuvad andma hinnanguid, kritiseerima laste käitumist, kuid ei väljenda selgelt oma vajadusi, oma mõtteid ja oma tundeid. Lastel on vaja näha selgelt oma vanemate piire. Teismelise kasvatamiseks on aeg ammu möödas, küll aga on võimalik veel parandada suhet. Suhet saab parandada siira uudishimu, kuulamise ja eneseväljenduse abil.
Mida siis teha? Teie emal on võimalus jätkuvalt suhelda sotsiaaltöötaja ja pereterapeudiga ning järjekindlalt küsida abi ja nõu ning anda spetsialistidele tagasisidet, kui asjad ei lähe paremuse suunas. Lahenduste otsimine käib läbi koostöö ning järjepidevus on kindlasti võtmesõna. Koostööl on oluline ka isikute vaheline sobivus, seega võib paluda ka spetsialisti vahetust, kui ühe konkreetse inimesega koostöö ei suju. Te saate julgustada oma emal otsida abi sõpradelt või spetsialistidelt. Mida rohkem hoolitseb teie ema oma vajaduste eest, seda suurem on võimalus, et ta jaksab teha toetavaid muutusi suhtes oma pojaga.
Kui teil on jaksu, siis eelkõige saate olla toeks oma vennale. Kas suudate leida enda südames üles selle koha, mis tahaks mõista oma venna käitumise taga olevaid pingeid ja pettumusi. See on raske, kuid teie vend vajab, et keegi püüaks näha ka tema sisse. Kui see tundub liiga raske, kuid aidata tahate, siis võite samuti pöörduda perenõustaja poole, et neid suhteid enda jaoks paremini lahti harutada.
Kui tahate venna käitumisest ja võimalikest vajadustest rohkem aru saada, siis soovitan lugeda hiljuti eesti keeles ilmunud Jesper Juuli raamatut „Agresssiivsus. Teejuht agressiivsete laste ja noorte paremaks mõistmiseks“.
Kindlasti soovitan teil endal või/ja teie emal uurida meie kodulehel olevat tasuta e-koolitust: http://www.sinamina.ee/e-koolitused , milles on ka infot teismelise arengust.
Tahan lõpetuseks tuua Aletha Solteri (raamatu „Nutt ja jonnihood“ autori) mõtte. Kuigi teie vend on juba suur, siis on ka tema käitumine omamoodi jonn ehk tegelikult oma sügavate pingete väljendus, mida ta ei ole õppinud teisel viisil väljendama. Aletha Solter: „Oluline on olla teadlik tõsiasjast, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab.“
Häid suhteid teile ja teie lähedastele uueks aastaks!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
