Ma ei tea, kust alustada, kuid selle foorumi teemasid lugedes sain aru, et ilmselt on teema siia. Olen kahekümnendates tudeng ning olles mõned aastat õppinud teises linnas, olen jäänud lisa-aastale, et kirjutada lõputööd. Kuna aga elatasin end õppelaenust, mida lisa-aastatel ei anta, siis olin sunnitud ühika maha jätma ja vanemate kulule tagasi kolima, kuna töö kõrvalt õppimisse mul usk suhteliselt puudub (sest ma olen näinud, kuidas inimesed seetõttu ebaõnnestuvad).
Märkasin juba varasematel ülikooliaastatel, et kodus olek tapab alati mu motivatsiooni ja suvevaheaegadel ootasin pikisilmi nende lõppu, eriti kuna tööle minna ka ülikooli eripärade tõttu ei õnnestunud. Elasin selle siiski üle, sügisel kooli tagasi minnes tundsin ennast jälle õnnelikuna. Nüüd aga elan kodus ja pean kirjutama oma lõputööd, kuid mida kauem ma siin olen, seda halvemini ma ennast tunnen ning lõputöö jaoks enese motiveerimine on viimastel kuudel osutunud võimatuks.
Ma ei tea enam ise ka, kuid olen pigem veendunud, et asi on minu suhetes mu vanematega. Kuigi nad otseselt nagu ei takista millegi tegmist ja said isegi aru, kui väga nende pidev täiesti tühiste asjade kallal näägutamine mind häirib ja on seda vähem tegema hakanud, tunnen ma ennast kodus olles ikkagi täiesti kohutavalt. Peale majandusliku (loe: nende maitse järgi toidu ja peavarju) toetuse ei anna nad mulle mingit tuge. Elukaaslane püüab küll mulle toeks olla, kuid ta läheb mind masenduses nähes närvi ja ma tean, et ta tahab head, kuid mul hakkab teda masendades veelgi hullem. Ära kolida ei ole hetkel veel võimalik.
Emale "meeldib" mind kõiges süüdistada. Kui tema šampoon on kadunud, siis esimesena eeldab ta, et mina võtsin. Kui ta ei leia oma rätikut, küsib ta - "E., kus see on!?" - "Ma ei tea." - "See ei ole seal, kuhu mina selle panin!" Võib selguda, et mina võtsingi selle, kuid ma olen vägagi hajameelne inimene ja ma ei pruugi selliseid asju mäletadagi. Ometi saan ma süüdistusi, nagu oleks pahast tahtest tema rätiku võtnud ja siis veel valetan ka. Isegi kui ma ütlen, et asi nii ei ole. Üleüldse süüdistatakse mind hoolimatuses ning on olemas pikk ajalugu sellest, kuidas ema kasutab tüli käigus minu olnud probleeme teiste inimestega minu vastu, öeldes asju stiilis: "Ära imesta, et sa teistele ei meeldi, kui sa selline oled!" Tõsi, ma ei tee eriti kodutöid, kuid see, kuidas vanemad asja adresseerivad tapab mul igasuguse tahtmise neid teha ära. Näiteks kui midagi on vaja teha, siis ei ütle nad kunagi otse tee ära, vaid teevad ära ja siis ütlevad sarkastiliselt: "Oleks võinud oma nõud ka ära pesta!" Et ema ei suutnud enam oodata (pool päeva on möödas), millal mina suvatsen seda teha. Mulle tundub, et vanemad on liiga hõivatud materiaalsetest pisidetailidest.
Asjades, kus ma tunnen, et vajan juhatust, tunnistab ema, et ta ei oska mind aidata ja ilmselt ei oskagi. Ülikoolis ta ise käinud ei ole (isa ka ei ole), kuigi oli väga uhke kui ma sisse sain. Moodsast tööotsimisest ei jaga ta midagi, ise oma tööga absoluutselt rahul ei ole, aga midagi ette võtta ei julge/oska. Nüüd aga tunnen, et mul on vaja ära lõpetada, kuid ma ei suuda ja samas kardan väga vanematele ja endale pettumust valmistada.
Ma tahan lihtsalt leida endas motivatsiooni, vähemalt, et suudaksin teha ära asjad, milleks kohustatud olen, elades end pidevalt demotiveerivate inimestega koos (v.a elukaaslane, kes asja vähegi leevendab)... Ma saan aru, et vanemad ei ole ju otseselt kuritahtlikud, vaid ilmselt väljendavad nii oma sisemisi probleeme. Sisimas kardan lõpetada nagu nemad, eriti kuna leian end (olles ise sellest äärmiselt häiritud) elukaaslase peal ema moodi näägutamas ja tööasjus olen ma samuti täiesti ebakindel.
Nõustamistundideks meil kahjuks raha ei ole.
Tunnen ennast vaimselt täiesti kurnatuna, masenduses ja ei tunne end enam poole aasta taguse endaga võrreldes ära. Mida ma saaksin teha, et enda ja teiste olukorda parandada?
Olete kogenud, et vanematest eraldi, omaette elades olete õnnelikum ning motiveeritum. Paraku olete sunnitud ajutiselt lapsepõlvekodus olema ning tunnete end seoses vanemate hoiakute ja käitumisega enda suhtes masendust ning ette võetud lõputöö kirjutamine muutub üha raskemaks.
Kellelegi ei meeldi kuulda pidevaid etteheiteid, süüdistusi ning negatiivseid ootusi iseenda suhtes. Teie poolt kirjeldatud vanemate käitumine on omane kahjuks paljudele täiskasvanutele. Millegi pärast arvatakse (ka vanemate käitumismudel on neile edasi kandunud nende vanemate poolt), et kasvatamine käib läbi etteheidete, näägutamise ja sarkasmi- nagu isegi tõdete, see ei pane teid oma käitumist muutma, pigem süvendab lõhet teie ja vanemate vahelises läheduses ja suhtlemises.
Mis samuti paljude vanematega juhtub, on see, et nad ei suuda aktsepteerida/toime tulla asjaoluga, et nende laps on suureks saanud, ise täiskasvanuks kujunenud.
Parim on, kui vanemate ja nende täisealiseks saanud laste vahel on võrdsed, samal suhtlemistasandil (täiskasvanu-täiskasvanu) teineteist austavad suhted.
Mida saate oma olukorra muutmiseks teha?
Üks võimalus on mõelda, et teie poolt kirjeldatud elusituatsioon on (loodetavasti) ajutine, ning saab otsa, kui olete oma lõputöö valmis kirjutanud ning kõrgkooli lõpetanud.
Teiseks saate mõelda, mis teile vanematekodus elades siiski meeldiv, kasulik ja rõõmustav on ning mida sellest kogemusest õpite - leidke positiivset, võtke seda kui üht olulist kogemust ning väljakutset, millega rinda pista ja kasvada isiksusena.
Kui võtate vastutuse käituda kui täiskasvanud inimene, on teil võimalus oma vanematega tõsiselt rääkida ja ennast kehtestada. Selges minakeeles rääkides andke teada, milline käitumine teid häirib, mis kahju te sellest saate ning mida sellega seoses tunnete. Kehtestamisoskus on suhtlemisoskus ja seda saab õppida. Vaadake lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ Võimalik, et teie vanemad ei teagi, kuidas te end tunnete. Enda vajaduste eest seistes saavad teised teile vastu tulla (kui mõistavad/soovivad/suudavad).
Kuigi kirjutate, et nõustamisele rahapuudusel minna ei saa, tahan teid ikkagi julgustada nõustaja/psühholoogiga ühendust võtma. Kõikidel Eesti ülikoolidel on tugikeskused, kus palgal psühholoog ning õppuritele on psühholoogiline abi tasuta. Vaadake näiteks: http://www.ut.ee/et/psuhholoogiline-noustamine-1 http://www.tlu.ee/et/career/psyhholoog http://www.ttu.ee/tugistruktuur/karjaari-ja-noustamistalitus/tudengile-knt/psuhholoog/
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
