Tere
Olen üle 30, kuid kannatan siiani vaimse vägivalla all ema poolt (ta kasvatas mind üksi. Ma ei hakka kirjeldama detaile, et mis ja kuidas kõik toimub pigem soovin teada, mida saaksin enda heaks teha. Suhtlemist ma ju ei saa katkestada, ta on ikkagi mu ema ning arvestades tema äärmiselt kehva tervist, siis vajab ta mu abi. Paraku on meie suhted nii kehvad, et ma igal võimalikul juhul hoian distantsi, mis omakorda annab talle võimaluse minu tunnetega manipuleerida. Tahaks temaga suheldes lihtsalt mitte midagi enam tunda, paraku on olukord vastupidine - ta suudab sekundiga mu emotsioonid ja tunded pahupidi keerata.
Olen varasemalt ka psühholoogi juures käinud, kuid sealt ma loodetud abi ei leidnud. Ma ei arva, et mu ema ei armasta mind, aga ta väljendab seda omal väga egoistlikul ja väärastunud viisil. Iga kord kui jälle mingil põhjusel on asjade nn madalseis, siis tunnen, et ei jaksa enam, tahaks kuhugi igaveseks ära kaduda. Siiani on mu mees aidanud neid olematud suhteid klaarida ning igakord mind lohutanud ning aidanud jälle mu enesepilti veidigi mudast tõsta, aga tahaks ju ise selle jamaga kuidagi hakkama saada. Ülekõige tahaks, et see piin lõppeks - mida peaksin tegema?
Olete olukorras, kus pingelised suhted emaga on kestnud aastaid ning teie vajadus on saada nõu, kuidas iseennast aidata, toetada ja kõige toimuvaga hakkama saada.
Kirjutate, et raske on taluda emapoolset vaimset vägivalda. Kuigi te ei soovinud täpsustada toimuvat- võin vaid oletada, et tegu on etteheidete, rahulolematuse pideva väljendamisega, süütunnete tekitamise ja alavääristamisega.
Miks täiskasvanud laste ja nende vanemate vahel pole sooje ja võrdsetel alustel kahe täiskasvanud inimese suhet? Põhjusi on erinevaid, ühena toovad spetsialistid välja vanema võimetuse leppida faktiga, et laps on saanud täiskasvanuks, ei sõltu enam temast (ei vaja enam) ning suutmatusega temast lahti lasta.
Ka hirm üksi jääda, eriti kui ollakse üksikvanem- kui kogu vanema maailm on üles ehitatud lapsele pühendumisele ning puudub vanema isiklik elu (hobid, harrastused, sõbrad, rahuldustpakkuv töö).
Üks, mis on kindel- laps (ka täiskasvanud laps) ei pea tundma süütundeid selle eest, et vanem on teinud sellise valiku.
Normaalsete, soojade ja avatud suhete korral ei pea vanem tekitama täiskasvanuks saanud lapses süütundeid ja nõudmisi enda hoolitsemise osas - kui suhted on head, teeb laps seda enesestmõistetavalt.
Kuidas end hoida- ühelt poolt vanema vältimine ja teisalt taaskohtumisel lahvatavate emotsioonide mittehaldamine väljakujunenud negatiivsete suhtemustrite tõttu- ei tööta. Täiskasvanud, enda ja teiste tundeid austava inimese üks toimetulekuviis antud keerulises situatsioonis on enesekehtestamine. See tähendab mina-keelset eneseväljendust - oma tunnetest, mõtetest ja vajadustest süüdistusteta rääkimist. Kehtestav mina-sõnum on vanemale hinnanguvabalt teadaandmine, millne on teie jaoks vastuvõetamatu käitumine, millist kahju te sellest saate ja mida seoses sellega tunnete.
Lugege lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kuigi tõdete, et varasem koostöö psühholoogiga ei olnud teie jaoks abistav, - julgustan ikkagi ühendust võtma oma ala asjatundjaga- teie mure puhul pereterapeudiga. Koostöös terapeudiga saab vaadelda/analüüsida ja muuta mittetoimivaid suhteid. Parim, kui lähete sinna koos emaga kahekesi. (ema motiveerimiseks on kindlasti kasu aktiivse kuulamise ja enesekehtestamisoskustest)
Infot saate:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
Nagu ütlete, soovite selle piina lõppemist- usutavasti see nii ka läheb, alustasite sellega ise juba siia kirjutades ning edasised sammud teraapia näol võivad tunduda küll hirmutavad, ent kujunenud olukorras ainuvõimalikud.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
ning edasised sammud teraapia näol võivad tunduda küll hirmutavad, ent kujunenud olukorras ainuvõimalikud.