Tere.
Kirjutasin Teile ennem umbes 8 kuud tagasi järgneva kirja (allpool). Nüüd aga on olukord halvemaks läinud. Vana kirja lõpus kirjutan oma loo.
Tere.
Kirjutan teile ühe mure. Meil on armas väike aasta ja ühe kuune poja. Issi aga osutus mitte just kõige oskuslikumaks issiks. Juba sünnitusmajas istusin pisarates kui nägin kuidas ta suhtus ja käitus lapsega kui too nuttis ja süüa tahtis. Ta lubas poja aknast välja visata ja ropendas ta peale. Ma olin lausa šokis sest muidu on mees hooliv ja armastav. Ma ei osaud sellist suhtumist oodata temast. Nüüd on juba natuke üle aasta möödas ja asi pole eriliselt muutunud. Kui pojal on hea tuju ja kõht täis ning kuiv pampu jalas siis on issi suhtumine täitsa hea. Aga kui poja märku annab jonniga et kõht tühi voi uni on siis muutub asi kohe. Issi hakkab lapsega pahandama et mis viga selle asemel et tegeleda tema vajaduse täitmisega. Ja kui laps ikka edasi jonnib siis lõpuks ta paneb poja teise tuppa nutma ja ise laheb telekat vaatama. Mees laheb tihti kohe nii raevu täis iga kolamise ja kolinaga mängimise peale et karjub nii kovasti lapse peale et isegi mina ehmatan selle peale ja laps pistab samuti ehmatusest nutma. Nüüd olen viimasel ajal märganud et laps ei taha enam issiga kahekesi olla vaid tahab minu juures koguaeg olla. Olen sellest asjast mehega tihti rääkinud et nii pole normaalne. Ta ütleb et ta ei saa sinna miski teha. Ja tunnistab naeruga et ta ei ole hea isa. Vahel on kõik nagu korras ja on armastav isa. Aga kui miski on mehele vadtukarva siis on kisa majas ja kõik kolmekesi oleme endadt väljas. Ma tahaks vahel kodust välja saada kasvoi moneks ajaks aga ei julge jätta meest ja last koos koju. Mees utles mulle ise et ta ei saa pojaga hakkama. Ma ei tea mis teha. Rääkimisest kasu pole nagu näha. Tuttavad ja vanemad on kõik kaugel ja last pole ka kellegi teise järelvalve alla jätta kui omal oleks vaja kusagile minnna. Ehk oskate aidata mul miski ette votta kuidas perre rahu ja hoolitsus tuua. Et ma võiksin poja ka oma mehe kätesse usaldada.
Nüüd siis praegune olukord:
Nüüdseks on laps juba peaaegu 1a 9k. Põhimõtteliselt on olukord samasugune kuid isii on muutunud palju agressiivsemaks. Laps ei oska veel eriliselt rääkida ega oma vajadusi selgelt sõnadesse panna. Samas käib juba teist kuud lasteaias ja hakkab vaikselt harjuma seal käimisega. Ta küll nuttis palju ja klammerdus mu külge kui lasteaiast õhtul koju tuli kuid nüüd on ta rahulikum ja mängib ka iseseisvalt. Kui aga laps ära väsib või jonnib ja ma ei saa aru mis ta täpselt vajab , siis on meil jälle pinged majas, sest mees ei suuda isegi 1 minutit lapse jonni või vajadusest tulenevad nutmist kuulata. Siinkohal ei piirdu ta ainult lapse peale karjumisega vaid tihti ka tõukab lapse pikali või annab vaikselt lapsele vastu pead. Ja kui laps siis veel rohkem nutma hakkab, paneb ta lapse teise tuppa kinni. ALATI ma üritan teda takistada ja muidugi lähen kohe lapse juurde kuigi ta üritab mind omakorda takistada. Ja pärastisest rääkimisest pole ka kasu. Paar korda on ka nii juhtunud, et ta lööb üpris kõvasti last. Ma olen kõik need korrad vahele astunud ja püüdnud teda takistada ja rääkida et see, mis ta teeb on vale. Aga see ei aita, ikka ta kohe ähvardab last, et kui veel siis ta alles saab. Ma tõin koju ka Teie poolt soovitatud raamatu A. J. Solter Nutt ja jonnihood. Lugesin ise selle läbi ja olen üritanud teha nii nagu seal kirjas. See aga ajas meest veel rohkem vihale. Palusin tal ka mitmeid mitmeid kordi seda raamatut lugeda. Siiani palun, kuid ta keeldub. Teeb vaid nalja tihti, et noh kas sellest on ka raamatus kirjas või. Haiget teeb mulle see kõige rohkem, et tal pole ka süümepiinu oma käitumise pärast. Selline tunne jääb, et nii ongi õige. Ta ei tule pärast ütlema, et anna andeks sellepärast ega palu ka lapselt nö. andeks. Ta on lapsega olles nii vaenulik. Kui laps on lasteaias või on heas tujus, siis on kõik korras. Aga kui miski väiksemgi asi ei meeldi, siis läheb endast viimse piirini välja. Ka oleme Teie nõuannet järginud, et kahekesi olla tihemini. Oleme ka ööseks ära jäänud. Ta on siis täpselt samasugune nagu enne lapse sündi. Sama hea ja abivalmis, hoolitsev ja mõistev. Kuid see ei aita üldse asjale kaasa. Mul on juba selline tunne, et võimatu on talle selgeks teha, et ei tohi lapsega nii hullusti käituda. Vahel tekkib tahtmine üldse ära minna ja mitte tagasi tulla. Selline asi ei mõju ju lapse arengule hästi. Ma tean seda väga hästi, aga ma ei suuda ega oska midagi teha. Ja mul ei mahu pähe kuidas saab olla nii hea südamega inimene ja samas nii külm ja vägivaldne. Ma loodan, et meie lugu ei tundu Teile just väga lootusetu. Tahaks siiski midagi veel päästa mida päästa on. Võib-olla on vaja tulla ka nõustamisele kuid kunagi oli meil ka mehega sellest juttu ja ta kategooriliselt keeldus sellisest asjast. Jään ootama Teiepoolset vastust.
Samas tahtsin veel lisada, et meie omavahelised rääkimised sellel teemal on pigem napisõnalised. Oleme mõlemad üpris kinnised inimesed, kes ei oska oma tundeid ja vajadusi sõnadesse panna. Mäletan kunagi ammu aastaid tagasi kui ma veel rasegi polnud, siis läks mitmeid päevi aega kui mu abikaasa suutis mult välja pinnida, miks ma mures ja kurb olen. Saamamoodi on tulnud mul teda nö. pinnida. Õnneks me teineteise peale pole karjunud vaid kui rääkimiseks ikka läheb, siis teeme seda rahumeeldelt. Nüüd aga pole nii olnud. Ei teagi miks. Ta näeb küll, et mulle ei meeldi tema poolne lapsega käitumine (ja ütlen ka et nii ei saa ja see mõjub lapse arengule halvasti jne. Ütlen seda ärritunult aga ei karju ta peale) ja näeb et ma olen endast väljas aga sinnapaika see jääbki. Nii "sügavale" ma pole oma jutuga läinud, et ütleksin kuidas selline käitumine mulle mõjub ja mis tunded see minus tekitab. Millegi pärast arvan, et tegelikult kui ma suudaksin ka niimoodi oma tundeid väljendada, siis võib-olla mees mõistaks ehk et ta käitumine ei ole õige. Aga sellisel tasandil rääkimine on mu jaoks kõige raskem. Ja tunnen kuidas kõik lihtsalt koguneb ja tahaks nutma puhkeda. Samas sisimas ootan, et ta ise tuleks ja hakkaks rääkima ja pärima või midagigi. Aga seda ei juhtu. Ta käitub pärast ikka nii nagu kõik oleks korras... nii nagu peabki olema.... Selles osas olen vast jh süüdi, et ei suuda rääkida piisavalt. Lapse arengu seisukohalt ma suudan jah temaga rääkida ja kuidas tegelikult peaks või võiks last kasvatada. Aga see ka kõik.
Mõtlesin, et see suhtlemise osa oleks tähtis siinkohal ära mainida, enne ei tulnud selle pealegi.
Samas mõtlesin ka et äkki selline kinnine loomus on päritud vanematelt... kuid võin väita et nii see pole. Mul vanemad ütlevad alati otse välja ja lahendavad aktiivselt tekkinud küsimusi. ei tea küll miks mul selline loomus on. Samas on inimestega suheldes. ma kõigepealt ei ava end inimestele kui ma neid piisavalt ei tunne. Alati ka kahtlen kõikide heas loomuses ja siiruses. Ja alati mõtlen enne mida ütlen. Ühesõnaga ei usalda inimesi eriliselt. kahjuks või õnneks isegi lähemate sõbrannadega ei räägi ma isiklikest asjadest. Samas aga abikaasa tundub liiga usaldav lausa olema inimestega suheldes. Ta on päris avatud ja isegi vähe aega tuttav olnud inimesega saab rääkida nagu lähemalt. Aga negatiivsete või kurbade emotsioonide koha pealt on ta kinnine.
Seega oleme mõlemad üpris kinnised kui kodus olukord pingeliseks läheb. Ma saan väga hästi aru, et tuleb rääkida kõik südamelt ära. Aga seda teha........ Ma olen proovinud end sundida kuid kahjuks tulutult.
Saan aru, et otsite järjekindlalt oma probleemile lahendust. Paistab, et kõige suuremat segadust tekitabki teis see, et näete oma meest ka väga hoolitseva, hea ja mõistvana. Te ei suuda mõista, kuidas üks mees saab olla abivalmis ja tore ning järgmisel hetkel juhtub temaga midagi ja ta on lapse suhtes vägivaldne ja julm.
Ütleksin, et teie loos ei ole tegu isegi mitte füüsilise karistamisega, vaid tõesti väga selge vägivallaga – nii emotsionaalse kui ka füüsilise. On väga oluline, et olete alati vahele astunud ja takistanud isa sellist käitumist lapse suhtes. Kui laps nutab, siis ta tunneb end halvasti ja sel juhul on vaja teda mingil viisil aidata. Löömine, tõukamine ja karjumine ei ole kindlasti abistavad käitumised – siin ei ole kahtlustki. Laps vajab hoolt, mõistmist ja turvalisust.
Samas tahan ma rõhutada ka seda poolt, et kui täiskasvanul tekib vägivaldne reaktsioon lapse nutu või väsimusest tulenevate emotsioonide peale, siis tõenäoliselt äratab lapse käitumine täiskasvanus üles mingid oma lapsepõlve mälestused, mis võivad jääda ka alateadvuse tasandile, kuid panevad käituma teatud viisil. Ehk lühemalt öeldes, kui täiskasvanu käitub halvasti, siis ka tema tunneb end järelikult halvasti. Tihti on täiskasvanud vägivaldsed oma laste suhtes siis, kui nende endaga on lapsepõlves samuti vägivaldselt käitutud. Sel juhul on vaja täiskasvanul endale abi otsida ja muul sobilikul viisil end aidata. Lapse peal enda emotsioonide välja elamine ei ole kindlasti lubatud. Kui tänaval keegi tuleb meid tõukama või lööb, siis me aktsepteeri ega salli ju seda. Samuti ei tohiks sellised asjad juhtuda kodus.
Teie sõnum oma mehele võiks olla väga selge ja ühene – last ei või lüüa, tõugata ega ähvardada! Kui mees ei oska muul viisil enda ja lapse emotsioonidega toime tulla, siis on tal võimalik pöörduda pereterapeudi või muu spetsialisti poole, et koos leida võimalusi, kuidas oma emotsioone kontrollida ja olla ka lapsega armastav ja hooliv. Lapsevanemaks olemist on normaalne õppida. Paljudel ei ole kodust saadud selliseid oskusi ja harjumusi, mida tahetakse oma lastele tänapäeval edasi anda ja sel juhul on loomulik õppida, kuidas oma piire seada ja last tema muredes tõhusalt aidata nii, et ka suhe püsiks hea ja usaldav. Gordoni perekool on selleks üks võimalus.
Kirjutate, et teil kummalgi pole harjumust oma ebamugavatest tunnetest ja muredest rääkida. Mehe vanematest te küll ei kirjutanud, kuid tihti kasvavad kinnised täiskasvanud peredes, kus mingil põhjusel ei olnud ruumi laste päris tunnetel, mõtetel ja vajadustel. Vanemad võisid olla kas vägivaldsed ega kuulanud lapsi või hoopiski väga hoolitsevad, kes lahendasid hoolega laste probleeme ega samuti kuulanud lapsi. Vahel on vanematel olnud nii palju tööd ja tegemisi, et lihtsalt polnud aega laste kuulamiseks. Teinekord jälle vanemad küll kuulasid, kuid seejärel kritiseerisid või võtsid laste mõtetelt väärtuse ära. Kui inimene pole lapsena harjunud oma mõtteid väljendades end turvaliselt tundma, siis ongi keeruline seda ka täiskasvanuna teha. Kui on soov siiski lähedasi suhteid luua, siis on vaja õppida ennast väljendama. Spetsialistide abi võib tulla kasuks, kui eneseavamise harjumust endal ei ole.
Saan aru, et olete kaalunud lapsega ära minemist. Pakun, et võite minna ajutiselt ära ja väljendada oma mehele oma tõekspidamisi turvalisuse osas. Mees peab selle valiku ise tegema, kas ta otsib endale abi või mitte, kuid lapsega sel viisil käitumine pole õige. Kõige efektiivsem on minu hinnangul muidugi pereteraapia, kuhu saate koos mehega minna.
Selleks, et te ise enda sisemaailma paremini võiksite tundma õppida ja häid viise leida, kuidas end väljendada soovitan lugeda H.Lerneri raamatut „Vihatants“, mis on mõeldud käsiraamatuna naistele, et saada teadlikuks ja muuta lähisuhe rahuldustpakkuvaks ja turvaliseks kõigi jaoks.
Aitäh, et jagasite oma mõtteid ja kogemusi siin ja loodan, et leiate endale sobivad võimalused, kuidas koos oma mehega luua lapsele turvaline kodu.
siinkohal tahtsin veel täpsustada mehe lapsepõlve. Ta rääkis mulle kunagi, et ta mäletab kuidas ta vanemad olid väga karmid tema vanema vennaga. (vend on 6 aastat vanem). Ja kuna ta ei tahtnud et vanemad temaga nii käituksid üritas ta endast anda kõik et mitte olla selline nagu ta vend. Abikaasa hakkas õppima palju ja nö. tuupis kõik pähe. Kuna ta on vene rahvusest, siis ta läks ka keskkooli eesti keeles õppima (kuigi eesti keelt ei osanud). Ja lõpetas kuldmedaliga. Tal oli koolis selline võimalus. Arvan, et siis Teie jutu põhjal ta jättis enda soovid võibolla tahaplaanile ja tegi kõik selleks et mitte karistatud saada.
Nüüd lähen raamatukokku ja võtan kindlasti selle raamatu mis soovitasite. Aga terapeudi juurde ma arvan et mees kindlasti ei taha pöörduda. Ta läks viimati lausa vihaseks kui sellest ilusti vaikselt juttu tegin. Seega proovin nüüd Teie sõnade järgi teha. Muud ma ei soovigi ju et me laps kasvaks normaalselt ja armastatud perekonnas.
Aitäh teile.
