olen oma mehega abielus ligi 8 aastat. meil on 3 toredat last, suur maja, korralik sissetulek ja samas ei sa me olla täielikult õnnelikud.
Kuna mu mehe emal oli terviseprobleeme, kasvatas teda rohkem võimukas vanatädi. Ka laste jaoks on see vanatädi teiseks vanaemaks (minu . Väga nad teda küll ei hoia, sest tädi juures peavad nad nööri mööda käima ja saavad kergelt riielda. noorim laps kutsubki teda kurjaks vanaemaks. Tädi vastu on (oli) mul lugupidamine, sest ta on meid palju aidanud, aga nüüd tekkis probleem.
Nimelt plaanime me neljandat last. Kust tädi haisu ninna sai, ei tea, aga igatahes võttis ta mu ette. Ta ütles mulle, et me ei saa ometi nagu asotsiaalid paljuneda. Et kultuursel inimesel on 3 viimane piir. Kõike, mida ta sel korral mainis, ei jõua ma väljagi öelda, sest see tundub mõttetu jutuna peamise kõrval: omalt poolt lubas ta teha kõik, et meie pesamuna ei sünnikski. Ta kordas seda nii mitu korda, et mul tekkis tõsine hirm. Eelkõige selle pärast, et ta on endine apteeker!! Mis siis, kui ta mulle midagi sisse söödab või...ma ei teagi...mida peaks mõtlema või mida tegema.
Mees arvab, et vanainimese kapriis ja küll läheb mööda. Vahelesekkumise kohta arvas ta, et ei ta julge, aga tema ei kuulnud seda, kuidas tädi seda ütles Olen juba nii palju salajasi pisaraid valanud selle pärast. Kirjutan selle pärast, et homme peaks mul päevad hakkama, aga mul on tunne, et neid ei tule...vähemalt mitte järgmised 9 kuud.
Appi, ei ole võimalik, et sellist suhtumist on olemas. Minu arust on see ju ainult tore, kui on võimalus rohkem lapsi seotada ning ei ole majanduslikke takistusi. Kui sina ja sinu mees tahate last, siis mingi tädi ei saa seda takistada. Ma arvan, et see ikka päris ekstreem, kui ta midagi ette võtaks. Enda südame rahustuseks võiksid ikkagi rääkida ju ka oma mehega ja öelda, et sa tõesti kardad, ehk saab ta ise tädiga räägitud, kuidas tema jutt oli sulle mõjunud.
Ära siis mine selle vaatädi juurde rohkem. Kui ta selline õel on, miks te käite seal? Ei ole vaja sundida lapsi ta juurde, ei ole vaja käia ise ja pisaraid valada ja karta. Ole oma lapse üle õnnelik, oota teda rahulikult ja ära sisenda endale, et on mingi oht ja pisike pole oodatud. Teie perre on laps ju oodatud!
Kui mees kohusetundest vanainimest külastab, et ikkagi üles kasvatanud ja ema eest olnud, las külastab. Sina su lapsed ei pea seda ju tegema.
Ma omamoodi mõistan sind. Minu ema oli juba 3.lapse vastu. Mina ise olin peres ainuke laps ja tundsin õdedest-vendadest puudust, nii teadsin alati, et tahan suuremat pere.
Ka minul on muidu täiesti tavaline pere. Meil suur korter, keskmisest suurem sissetulek. Lapsed juba suured (vanem elab omaette), ka see kolmas, tema põhikooli lõpus.
Kui ma emale teatasin, et rase olen, tekitas ta suguvõsa skandaali. Olgu öeldud, et niigi olime suguvõsa häbiplekid, sest kolisime abielludes kohe ema juurest ära ja paljude meelest jätsime õnnetu vanainimese niimoodi üksi. Seega oli tal kaasanoogutajate leidmine lihtne.
Asi kulmineerus ühe õhtupoolikuga, kus ta helistas ja ütles, et temal tuttav naistearst, kes teeb mulle järgmisel hommikul abordi (ma olin siis 27.aastane iseseisev naine). See võttis tõesti keeletuks. Ütlesin talle lihtsalt, et mul on kahju, et ta oma aega raiskas ja katkestasin kõne. Tolleks õhtuks sai telefonijuhe välja tõmmatud ja emaga ei suhelnud me järgmise pool aastat. Kui laps sündis (tüdruk! 2 poisi järgi), oli ta paari nädala pärast tordi ja lilledega ukse taga. Ega me teda välja ajanud, paistis, et tal oli häbi ja edaspidi üritas oma käitumisega igati seda mõista anda. Vabandust pole ma küll kuulnud, aga viha ka ei pea. Nüüd on tüdruk ta lemmiklaps ja ta on kogu suguvõsa ees uhke tüdruku üle. Nii et iial ei tea, kuidas elu pöörde võtab.
Ehk oli sul sellest midagi õppida ole tubli
aitäh kaasaelajatele
sain siis täna triibulise testi ehk siis olen rase. Olen südamest rõõmus ja samas veidi hirmul. Teie, kes te arvate, et see imelik on - kas te ei oleks oma lapse pärast hirmul, kui keegi lubab talle liiga teha?
See, et ta ise võib mu raseduse kuidagi katkestada, oli hetkeemotsioonide ülekeemine (raseda asi ops: ). Võimalik, et ta proovib teha midagi taolist nagu Elina ema. Aga sel hetkel tormas peas tuhat mõtet - kujutage veidi olukorda ette, ta tahtis ju mu lapse elu kallale kippuda.
Vältida teda eriti ei õnnestu, sest ta hoiab 2korda nädalas lapsi, kui mina koolis olen (töö ajal on lapsed aias ja koolis, mehel aga teine graafik). Ta on küll võimukas ja range, kuid alati õiglane ning ta tegeleb lastega. Lastel ta lemmik pole, aga samas oskavad nad viisakad olla.
Olen üritanud mõelda, et tädi on lihtsalt vanamoodne ja tunneb muret meie elu pärast, aga ikka kummitavad ta sõnad - et ta on enda poolt kõigeks valmis. Ei tea, kust ta sellise mõtte võttis või sellised sõnad. Kõlab tõesti nagu seebikast, aga eks siis kumbki ole kopeeritud teise pealt.
Eks ma pean veel mehega rääkima. Kuigi arvan, et see midagi ei muuda. Tema ei usu, et tädi nii mõtles, hoolimata sellest, mida ta ütles.
Igatahes üritan olla rõõsa ja rõõmus ja mõelda pesamuna peale. Loodan, et kõik läheb siiski hästi ja hirm millalgi üle läheb.
Tore, et olete nüüd juba optimistlikum ja saate rõõmsamalt suhtuda uue pereliikme sündi.
Kuigi, range vanatädi, kellesse lugupidavalt suhtute, on Teile tõesti suurt meelehärmi valmistanud. Tema suhtumist muuta ja head meelt tundma panna pere suurenemise üle, on ilmselt väga keeruline. Aga nagu elu näitab ja lugejate kirjadest selgub, pole seegi võimatu. Imetlusväärne on n Teie soov uskuda head. Sobivatel hetkel võiks ju proovida vanatädiga usaldussuhet arendada ja südamilikult vestleda, mis talle muret teeb seoses paljulapselise perega. Hea on, kui ta saaks oma arusaamad ja uskumused välja öelda ja Teie oma seisukohti väljendada, seda kõike ilma teise väärtusi ja tundeid arvustamata. Teda ära kuulates ja oma soove ja tundeid väljendades väheneb loodetavasti ka pidev kartus tuleviku ees.
Soovin Teile rõõmu ja rahulikku meelt suurenevas peres ning südamlikke jutuajamisi vanatädiga.
noorena abielludes sündis meil järjest kaks last. Kui noorem oli seitsmene, oli pereelu majanduslikult stabiilne:korralik korter, auto jne. Tahtsime väga tütart ja otsustasime kolmanda lapse kasuks. juba siis oli mu ema väga imelik ja tõrges, et just said lapsed suureks ja nüüd paned ennast jälle kinni?? Kolmas sündis ja mingi hetkeemotsiooni ajel otsustasime veel neljanda kasuks, sest kahel väikesl hea kasvada. Siis läks kisa lahti, olime minu ema arvates asotsiaalid ja vastutustundetud ja mis kõik veel. Jäin hoopiski töölt koju ja otsustasin need lapsed hopis teistmoodi kasvatada. Õppisin waldorfpedagoogikat, noorem läks poole päeva lasteaeda, vanem waldorfkooli. nii algas mul hoopis uus elu, mida pole rohkem kahetsenud kui halvenenud majandusliku olukorraga kapitalismi tingimustes. nii et jõudu ja usku enesesse
Olen juba nii palju salajasi pisaraid valanud selle pärast. Kirjutan selle pärast, et homme peaks mul päevad hakkama, aga mul on tunne, et neid ei tule...vähemalt mitte järgmised 9 kuud.
ole tubli
ops: ). Võimalik, et ta proovib teha midagi taolist nagu Elina ema. Aga sel hetkel tormas peas tuhat mõtet - kujutage veidi olukorda ette, ta tahtis ju mu lapse elu kallale kippuda.