Tere!
Otsustasin veidi nõu küsida, kuna kardan, et ei saa enam ise hakkama. Tunnen, et olen nagu kuskil mustas augus ning see mõjutab tugevalt juba suhet mu elukaaslasega.(Olgu ka mainitud, et sain lapse üsna noorelt, ning veidi ootamatult)
Mul on seda isegi väga raske kirjutada.
Mul on kodus aastane laps ning tema sündimisest saadik ei tunne ma ennast temaga hästi, täpsemalt ei salli ma üldse ta nuttu. Kui ta haiget saab, siis saan sellest nutust aru, aga kui see kestab juba kauem kasvõi 10 minutit, siis hakkan endast välja juba minema. Kui ta on olnud haige, siis ma tean, et ma ei tohiks vihastada ta peale, kuid ma ei suuda- ta lihtsalt karjub ja muud ei midagi, mitte miski ei sobi talle, tahab nagu sülle, kui sülle võtan, tahab maha. See kõik keeb minus ning ühelt maalt ma enam ei jõua, ning ma olen kordi võtnud talt kõvasti kätest kinni, vihaga.
Seejärel tuleb masendus peale, ma vihkan end, et oma enese lapsele nii teen, ma kallistan, katsun endale selgeks teha, et nii ei tohi, kuid see kestab kuni järgmise korrani. Mul on kohutavalt häbi selle pärast, ma vihkan, et nii teen, et ma üldse saan ta peale vihastada. Olen kohutav.
Siiani olen otsinud omale tegevust, et ma ei teeks lapsele midagi. Päevast päeva, ma teen midagi, kuni hetkeni mil tibu tuttu läheb. Siis hakkab halb, et ma pole lapsega piisavalt tegelenud, kuid südames tean, et me mängime ja räägime juttu ikka päris palju. Kuid kõik halb kaalub alati hea üle.
Süümepiinad ka sellepärast, et kui ma jätan lapse isaga koju, ning ise lähen tegema midagi välja, siis tunnen ma end hästi et saan puhata nii lapsest kui ka elukaaslasest, süda muidugi natuke muretseb,et kas kõik on korras.
Mul oleks veel kirjutada nii palju, kuid lihtsalt, praegu sain suuremat koormat vähendatud.
Mida ma teha saan, et sellest kõiges välja tulla, ma ei taha olla selline ema!
Olete suures mures ja hirmul. Teil on raske taluda lapse nuttu ja kardate oma vihastumist. Teie laps on juba aastane ja sündinud ootamatult. Lapse sünd on alati väga suur muutus elus, kuid ilmselt teie jaoks lisab pingelisust ja ebakindlust kahtlemata ootamatus, kontrollimatus. Kas võib olla, et teil on siiani olnud raske kohaneda uue olukorraga – laps nõuab oma, kuid teie enda elu, teie plaanid ja vajadused on jäänud tahaplaanile ja see tekitab rahulolematust? On ju loomulik, et vajate puhkust ja aeg-ajalt lõõgastust, lapsest ja kodustest muredest eemaldumist, kuid te ei suuda seda süütundeta nautida. See oleks kindlasti üks oluline mõtlemiskoht, mis paneb teid endale etteheited tegema, kui endale meelehead võimaldate? Kust on pärit mõte, et peate olema vaid lapse päralt ja lapsega seonduv on kogu teie elu sisu ja enda vajadusi tuleks eirata? Veel võib olla, et teil on kindlat nõudmised emaks olemisele, mille juurde kuulub näiteks see, et tohi endale meelelahtust lubada, ei tohi vihastuda, ärrituda lapse peale jne. Kas usute, et teie laps ei vaja täiuslikku ema, vaid endaga rahulolevat, õnnelikku ema ja isa? Teie lapsel läheb hästi siis, kui teil läheb hästi. Seega on esimene asi, mille peale mõelda, kuidas saate võimaldada endale piisavalt puhkust ja vähendada nõudlikkust enda suhtes ning usaldada rohkem meest. Kirjutate, et olete praegu nagu mustas augus ja suhted elukaaslasega häiritud. Te vajate aga kindlasti esmalt seda, et te saaksite mehele toetuda, oma muret temaga jagada. Praegu on oluline see, et ta mõistaks, mis teiega toimub.
Kui teile näib, et teie „must auk“ on sedavõrd sügav ja ohtlik, et pelgate teha, midagi tahtmatut, lubamatut ja teie suhe mehega pingeline, ning see on kestnud juba mitmeid kuid või koguni lapse sünnist saati, siis võib see olla märk depressiivsusest ja seega tasub igal juhul pöörduda perearsti või psühhiaatri poole. Veel võite leida abi pöördudes www.raseduskriis.ee nõustajate poole, kus spetsialistid tegelevad ka sünnitusjärgselt kujunenud pingeliste olukordadega. Samuti võib abi olla suhte toetamisest ja pöörduda koos mehega pereterapeudi poole.
Igal juhul on igati oluline, et võtate oma muret ise tõsiselt ja teadvustate, et vajate abi, võtate midagi enda heaks ette - see on parim nii teile kui lapsele.
