Olen viimase viie-kuue aastaga võtnud rahulikus tempos kaalust alla. Pooldan tervislikke eluviise, teen regulaarselt sporti. Vanemad teavad mu võitlusest ülekaaluga ja ka sellest, et ma ei soovi neid külastades süüa ohjeldamatult komme, sefiiri, saiakesi jne. Ometi on maiustusi iga kord ohtralt laual. Kuna olen kergelt magusasõltuvuses, tekib äraütlemisega raskusi. Lihtsam oleks vastavaid tooteid üldse mitte osta (vanemad on ülekaalulised, veresuhkur kõrge, viimasel ajal üritab ka ema kaalu langetada jne). Kui tunnen end pärast magusa söömist halvasti või isegi süüdi, ütleb ema, et miks ma siis neid sõin... Miks ta nii käitub? Kuidas oleks talle viisakas ning ennastkehtestav öelda, et ma ei soovi neid laual näha, veel vähem süüa.
Soovite anda vanematele selgesti teada oma seisukohadest. Tõepoolest, enesekehtestamine tähendabki seda, et te seisate enda eest sel moel, et jääte lugupidavaks oma vanemate vastu, kuid samas suudate väärikalt seista enda eest ja oma soovi teisteni viia.
Taustal on siin see, et vanematele võib olla keerukas oma lapsi täiskasvanuteks tunnistada ja nii püüavad nad nende eest mõelda ja tegutseda. Seda tehes enamasti soovitakse oma lastele kõige paremat. Kui täiskasvanud laps selles olukorras nõustubki laps olema ja käitubki kui laps (kuulab sõna, hakkab vastu, asub „jonnima“), siis see aitab sellist suhtestiili alal hoida. Nii et teie šanss on teie kirjeldatud olukordades järjekindlalt täiskasvanulikult käituda. Nii jõuab sõnum, et te olete suur ja seega vastutate ise, vanemateni hõlpsamini.
Täiskasvanu olemine tähendab seda, et on olemas julgus seista enda eest, rääkida teistele, sh oma vanematele, mis talle ei sobi ja kuidas ta tahaks, et oleks. Julgusega tegutseda/käituda peab kaasnema ka vastutus oma tegude ja sõnade eest.
Seega on oluline, et saaksite neid olukordi, mis teile muret teevad, koos vanematega arutada, öeldes selgesti ja endakohaselt välja oma arvamuse ja soovid. Selgitage, kuidas te end tundsite/tunnete ning mis teid ärritas, pahandas ja miks. Kindlasti peaks sama teha saama ka teie ema. Nii et kuulake, mida tal teile öelda on ja kui teineteise mõistmine on saavutatud, püüdke teha kokkuleppeid, mis mõlemale sobivad.
Meenutan põhitõde, mis kehtib keerukate jutuajamiste puhul: kõnelge oma vajadustest, tunnetest ja arvamusest endakohaselt, minakeeles (mina tunnen, soovin, vajan). Olge ema ja isa vastu lugupidav. On väga oluline osata näidata oma piire sellisel moel, et teisel on samamoodi võimalus ja ruum oma piire näidata ja kaitsta.
Muidugi on lihtne juhtuma, et pärast seda, kui olete täiskasvanulikult kõike selgitanud, saate vastu pahameele, ärrituse ja uued õpetussõnad. Eks igaühel on ebamugav seista silmitsi asjaoluga, et leidub keegi, kes ei kiida tema käitumist heaks, seda enam, kui see keegi on oma laps. Teie ei saa võtta vastutust selle eest, kuidas tunnevad end teie vanemad pärast seda jutuajamist. Külla aga vastutate igati omaenda käitumise ja sõnade eest. Näitate oma täiskasvanulikkust, jäädes väärikaks ja rahulikuks, selgitades oma seisukohti jätkuvalt endast ja teisest lugu pidaval viisil.
Kehtestamise mudelit ja ka teisi suhtlemisoskuste põhimudeleid saate vaadata http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
